«Kui puudub üksmeel sõbrameeste seas, siis nendel kuidagi ei vea ja rist ning viletsus on nende ettevõte.» Viimasel ajal toimib valitsuskoalitsioon enam-vähem täpselt nii, nagu koormat vedav Luige, Haugi ja Vähi rakend Ivan Krõlovi sageli tsiteeritud luuletuses.
Venelasest füüsika populariseerija Jakov Perelmani täiendus sellele tuntud allegoorilisele tekstile paneb antud juhul i-le täpi. Nimelt arvutas Perelman välja, et tegelikult saavad kolm eri suundades kiskuvat tegelast kuidagimoodi koorma liikuma küll, iseasi, kuidas see ukerdamine välja paistab.
Kolm võimuerakonda kolme uue põlvkonna poliitiku juhtimisel etendavad meile juba mõnda aega täiesti uuel tasemel valitsemiskultuuri. Selle juurde kuuluvad üksteise mittemõistmine, kokkuleppele jõudmise võimatus, kiiresti avalikuks saav omavaheline SMSi või kirja teel suhtlemine, lakkamatu vägikaikavedu meedias – saatjaks suhtlemissildu põletavad väljendid, vastastikused iroonilised märkused valitsuse pressikonverentsil ja nii edasi.
Kus võimalust nähakse, seal tüli tõuseb. Või õieti: seal tüli paista lastakse. Suur enesekehtestamise tahtmine paistab kaugele välja. Loomulikult, et kui oled kord erakonna esimeheks valitud, oled valmis peaministriametit kandma. Kuid nagu president Lennart Meri ütles kunagi riigipea kohta, nii on ka valitsusjuhiga – neid saab paratamatult olla vaid üks korraga. Praegu seisab Taavi Rõivase ühel käel Jevgeni Ossinovski vimmas kogu oma nõudmistega ning teisel pool Margus Tsahkna, kord justkui tasakaalustaja rollis, ent samas alati valmis juhust kasutama, et poliitilisi punkte võtta.
Euroopa Kontrollikoja liikme vaidlus, keskmes ekspeaminister Juhan Parts, on läinud üsna näotuks ja mõttetult poliitiliseks teemaks. Mõnes mõttes ongi see kujukas näide praeguse võimuliidu olemusest. Kui selles asjas mingile kompromissile jõutaksegi, siis kuidas saame olla kindlad, et mõnda väga kaalukat küsimust arutades suudab ametisolev valitsus jõuda kvaliteetse otsuseni?
Kui ühes liivakastis mängivad lapsed üksteist liivaga loopima hakkavad, võib seda pidada ealiseks iseärasuseks. Kui ühte valitsusse kuuluvad poliitikud, kes peaksid olema omavahel põhilises kokku leppinud, valitsemise asemel tülitsevad, näitab see riigimehelikkuse puudumist.
Nagu on palju räägitud, alternatiive sisuliselt pole. Üksnes teoreetiliselt mõeldavaid erakorralisi valimisi ei taha keegi. Edgar Savisaare juhitavat Keskerakonda seni samuti mitte, nagu ka «seitsme päkapiku» koalitsiooni riigikogu väiksemaid erakondi kaasates. Seega jääb ainult võimalus kuidagi edasi minna.
Siiski pole välistatud ka see, et kui tüli muutub päris väljakannatamatuks, tekib kellelgi mõte mõni praegune barjäär ületada. Iseasi, kas see ka Eesti huvides oleks.