See lugu juhtus mu 5-aastase lapselapsega just enne jõule. Peaaegu samasugune, nagu Sipsiku-raamatus, kui Anu unustas oma sõbra taksosse. Jah, meil ei olnud küll Sipsikut, kuid see-eest oli väga armas pisike kutsu, selline suurte mõtlike pruunide tarkade silmadega chihuahua.
Ta ei haukunud, isegi ei urisenud, sest oli tehtud hoopis teisest materjalist kui päris koerad, aga lapsele oli see kõige kallim mänguasi. Nimeks oli tal Kusti. Hommikul lasteaeda minnes oli kutsa seljakotis, lasteaias ootas ta riidekapis, kuni lapse «tööpäev» läbi sai, õues mängimise ajal istus sõber lähedal ja vaatas pealt.