Avraam Šmulevitš

FOTO: Erakogu / TCN

Iisraeli politoloog Avraam Šmulevitš räägib intervjuus Postimehele viimase aja arengutest Süüria konfliktis, hoiatades muuhulgas, et olukord sarnaneb Esimese maailmasõja eelõhtuga. 

Avraam, viimase kahe nädala jooksul oleme eraldiseisvatest allikatest teada saanud, et Islamiriik müüb Vene pankade vahendusel naftat Assadile, kes selle siis edasi müüb. Kas me teame nüüd seda, kes rahastavad rahvusvahelist terrorismi? Kui nii, siis miks lääne liidrid vaikivad?

Nüüd on meile lihtsalt teada veel üks allikas, mis täidab Kremli eliidi läänes asuvaid pangaarveid. Assadi ning Islamiriigi vahel eksisteerib koostöö juba küllaltki kaua ning ka Assadi, Venemaa ja Islamiriigi koostöö ei sündinud Süürias eile. Hiljaaegu ütles Erdoğan, et Türgil on piisavalt tõendeid, et Venemaa müüb edasi Islamiriigi naftat. Arvestades vene eliidi huvisid ning vajadusi, siis need inimesed on valmis kasutama iga võimalust isikliku rikkuse kasvatamiseks.

Lääneriigid ei reageeri toimuvale erinevatel põhjustel. Nende poliitika sarnaneb sellega, mis eelnes Esimesele ja Teisele maailmasõjale, seda iseloomustab äärmine otsustamatus diktaatori suhtes. Neil riikidel, mis asuvad täna Venemaa vahetus läheduses, tuleks parem mõelda sellele, kuidas ennast iseseisvalt kaitsta, nagu teeb Soome.

Viimasel ajal on ilmunud uusi ja uusi fakte, mis kinnitavad Venemaa seotust Islamiriigiga ning on väljaspool kahtlust, et Moskva kasutab terroriste oma huvides. Venemaal on Islamiriigi juhtide hulgas oma agendid, lisaks on vene eriteenistused suunanud teadlikult Vene islamiste Süüriasse, varustades neid selleks dokumentide ning ka rahaga.

Tuleb aru saada, et Islamiriik on ameeriklaste poolt tõrjutud Iraagi poliitilise eliidi projekt. Suur osa nendest inimestest oli tihedalt seotud NSV Liiduga, paljud omandasid seal hariduse. Islamiterrorismile pani aluse KGB, metoodika, mida rakendavad terroristid töötati välja Lubjankal 1970. aastatel. Täna me teame ka, et Nõukogude Liit toetas praktiliselt kõiki terroristlikke organisatsioone Euroopas, «punaseid brigaade» Itaalias, IRAd, Baader-Meinhofi bandet Lääne-Saksamaal jne. Ka Põhja-Kaukaasia islamistide tegevust koordineerivad osaliselt vene eriteenistused, nende tegevus ei kahjusta otseselt Venemaa huve või on isegi Venemaa huvides. Sama kehtib Islamiriigi kohta, kui Süüria konflikti alguses oli Islamiriik võrdlemisi eraldiseisev, siis edaspidi on vene eriteenistused aina rohkem sellesse organisatsiooni tunginud. 

Viimasel ajal on Venemaa propaganda suunatud Türgi ja selle presidendi vastu. Kui tõenäoline on riikidevaheline reaalne sõjaline vastuseis Süürias?

Sõjaline vastuseis Türgiga on juba alanud. Praegu tehakse väga teravaid avaldusi, näiteks Erdoğan teatas, et kui Venemaa peaks ründama Türgi lennukeid, siis Türgi alustab sõjategevust. Maailm on sõja lävel. Venemaa andis Assadile suure tegevusraadiusega õhutõrjeraketid S-300 ning süürlased on juba hoiatanud, et kui see raketikompleks lahinguvalmidusse saab, siis kehtestavad nad Süüria kohal lennukeelutsooni, s.t kõik välismaised lennukid, mis Süüria kohal lendavad, tulistatakse alla. Kuid Süüria kohal tegutsevad aktiivselt Ameerika, Türgi, Iisraeli jt. riikide õhujõud.

Küsimus ongi selles, mis saab siis, kui süürlased lasevad alla Türgi või Ameerika lennuki. Venemaa ja Türgi strateegilised huvid Süürias ei kattu. Türklastel on kaks eesmärki: mitte lasta moodustada iseseisvat kurdi riiki ning kõrvaldada Assad. Venemaa alustas Süüria avantüüri ootamatult, kuni viimase ajani ei pööratud Assadile eriti tähelepanu. Otsus sekkuda aktiivselt Süüria konflikti sündis peale ühe Iraani Revolutsioonilise kaardiväe juhi, kindral Qasam Soleimani külaskäiku Venemaale.

Selge, et Venemaa tegutseb Süürias Iraani huvides, mis on vastuolus türklaste omadega. Süüria šiiidid alustasid Vene lennuväe toetusel pealetungi Süüria türklaste vastu. Kuid Süüria türklased, kes peale Osmani impeeriumi lagunemist jäid araablaste võimu alla, on alati olnud Türgi kaitse all.

Niisiis, vastuseis türklastega on Süürias juba käimas. Omaette küsimus on, kas Putin otsustab alustada täiemastaabilist sõjategevust.

Venemaad kujutatakse reeglina agressiivse riigina, kuid see ei ole nii, Venemaa on argpükslik riik, kuna kogu oma ajaloo jooksul ei ole ta endast tugevamatele või jõu poolest võrdsetele kallale tunginud, vaid rünnanud endast palju nõrgemaid. Türgi on sõjaliselt tugevam, kuid Venemaa võib eksida, otsustades tervele maailmale oma tahet dikteerida ning eeldades, et lääs Türgit ei aita. Venemaa võib saada sarnase sõjalise kaotuse osaliseks, nagu 19. sajandil Krimmi sõjas.

Vene meedia ning analüütikud on joonistanud pildi: Türgi on nõrk riik, Vene armee aga võitmatu, NATO on keeldunud Türgit aitamast ning viimane on langenud rahvusvahelisse isolatsiooni. Võimalik, et Putin on langenud samasse lõksu, nagu paljud diktaatorid, teiste seas ka Nikolai I enne Krimmi sõda – tal puudub objektiivne pilt maailmas toimuvast.

Venemaa senised Türgi-vastased sanktsioonid on kõik venemaalaste kõhu arvelt, kuid millised võivad olla edasised sammud?

Venemaa hakkab toetama liikumisi, mis astuvad Erdoğani vastu: põhimõtteliselt erinevaid terroriorganisatsioone, nagu Kurdistani Tööpartei. Venemaalt võib oodata veel ebameeldivaid üllatusi.

On jäänud mulje, et 1990. aastatest on Venemaa ja Türgi vahel eksisteerinud kokkulepe, et Venemaa ei toeta kurde ning teisi Türgi vastu tegutsevaid rühmitusi. Vastutasuks türklased ei sekku Põhja-Kaukaasias ja üritavad Lõuna-Kaukaasias vene huve häirida minimaalselt. Kui Venemaa rikub seda kokkulepet ja hakkab toetama Türgi vastu tegutsevaid terroriste, siis türklased hakkavad toetama Venemaa-vastaseid Põhja-Kaukaasias.

Samal päeval kui Putin pöördus föderaalkogu poole, lendas Davutoğlu Bakuusse ning kohtus Alijeviga, kes teatas, et Aserbaidžaan toetab kõikides küsimustes Türgit. Davutoğlu ise teatas, et Türgi teeb kõik, et Aserbaidžaan Mägi-Karabahhi tagasi saaks. Praegu leiab aset Türgi poliitika aktiveerumine Lõuna-Kaukaasias. Kui Venemaa jätkab provokatsioone, siis maksab Türgi kätte Põhja-Kaukaasias ja olukord halveneb veelgi.

Milleks on Venemaa juhtidel tarvis pidevalt uut vaenlase kuju oma rahva jaoks? Üleeile grusiine, eile ukrainlasi, täna türklasi.

Antud küsimus on valesti formuleeritud, kuna lähtub normaalsest loogikast. Samamoodi võiks küsida: «Aga miks ei eelista Venemaa arendada oma majandust või miks piirab oma kodanike õigusi ja vabadusi. Miks murrab hunt jäneseid?» Sest muud moodi ta ei saa. Venemaal on diktatuur ning diktatuur ei saa teisiti kui oma kodanikke alla suruda ja ajada agressiivset välispoliitikat. Kui ta seda ei teeks, siis režiim langeks. Diktatuuridele on vaja sise- või välisvaenlast.

Mida on Venemaal viimase 25 aasta jooksul tehtud? Varastati ära Nõukogude Liidult saadud «pärandus» ning alustati viit sõda. See ongi selle režiimi loomus: varastada ja sõdida.

Putin on aus inimene, ta räägib meile täpselt, mida kavatseb teha. Kõige suuremaks katastroofiks nimetas ta Nõukogude Liidu lagunemist ning nüüd üritab ta impeeriumit taastades seda katastroofi likvideerida. Putini arvates peab Venemaa saama tugevaks riigiks, kuid tugev riik on tema ja enamiku venemaalaste arvates selline, mida kõik ülejäänud kardavad: riik, mis pommitab ja hõivab võõraid territooriume.

Mis saab lähiajal Süüriast? On selge, et lääs pole maismaaoperatsiooniks valmis, kuid kas türklased võivad seda alustada? Kas Iraan ja Venemaa suurendavad oma kohalolekut Süürias?

Üheks põhjuseks, miks Putin saatis Süüriasse lennukid, oli segada Türgi armee plaanitavat maismaaoperatsiooni. 18. augustil vahetati välja Türgi armee peastaabi ülem ning valitsus teatas plaanist alustada Süürias maismaaoperatsiooni eesmärgiga luua Süüria territooriumil puhvertsoon, kuhu suunata sõjapõgenikud. Seoses Vene lennuväe ilmumisega sellest plaanist loobuti.

Nüüd on türklased teatanud taas maismaaoperatsiooni kavandamisest. Põhimõtteliselt on neil selleks piisavalt jõudu. Kui nad tahaksid, siis läheksid nad Süürias kas või Jordaania piirideni. Kuid peale Assadi on ka teisi jõude, kellele see ei meeldi.

Ühest küljest Iraan, kes möödunud nädalal saatis Süüriasse oma sõjalennukid, mida maa peal teenindavad nüüd vene tehnikud ning teisest küljest Venemaa, kes on Süüriasse saatnud oma parimad õhutõrjesüsteemid S-400, S-300, Tor ja Pantsir. Kui türklased lähevad Süüriasse, siis põrkuvad nad vene ja iraani vägedega.

Olukord Süürias on ohtlik ning läheneb globaalsele sõjale. Eurooplased räägivad Islamiriigi-vastase koalitsiooni moodustamisest, kuid nende lennukid sellesse sõtta pööret ei too – ameeriklastel on eurooplastetagi piisavalt sõjalennukeid. Süüria konflikti pommirünnakutega ei võida, on vaja maavägede operatsiooni, kuid see tähendaks suuri kaotusi ning lääs seda ei taha. Üldjoontes võib Süürias oodata mida iganes, isegi suure globaalse konflikti lõkkele löömist. Minule isiklikult meenutab tänane Lähis-Ida paljus Balkani «püssirohutünni» enne Esimest maailmasõda.


Avraam Šmulevitš sündis 1968. aastal.

Rabi, politoloog ja ajaloolane. Spetsialiseerinud islami ning Kaukaasia ajaloole.

Jeruusalemma Idapartnerluse Instituudi president. Eksperdina konsulteerinud Gruusia, Ukraina ja Iisraeli valitsusi.