Taavi Minnik: Süüriasse saabub rahu siis, kui Iraan, Venemaa ja Assad lahkuvad

Venemaa õhurünnakud Süürias pole suunatud Islamiriigi vastu ning ka Assadi enda väed, kellel on kõige pikem piir Islamiriigiga, on nende äärmuslaste vastases võitluses passiivsed. Millised saavad olla 2011. aastast kestnud Süüria kodusõja lahendused, kirjutab kolumnist Taavi Minnik.

Süürias 2011. aastast möllavast kodusõjast on saanud selle kümnendi kõige verisem konflikt, milles on rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul surma ja haavata saanud 2,5 miljonit inimest, lisaks on 4,5 miljonit inimest sunnitud riigist põgenema. Süüria on riigina lagunenud, majandus ja infrastruktuur hävitatud. Eksperdid on hoiatanud, et võitlus erinevate rühmituste vahel Süürias võib väldata veel aastaid kui mitte aastakümneid.

Selge, millega kogu konflikt lõppeb: nagu islamimaailmas juba tuhandeid aastaid kombeks tapavad võitjad kaotajad ära, ülejäänutel tuleb põgeneda. Seetõttu on tulevikus oodata Süüriast uusi ja uusi põgenikevoole.

Süüria võimalik tulevik

Süürias on võimalikud erinevad tulevikustsenaariumid, millest parim oleks kui realiseeruks midagi taolist, nagu Liibanonis pärast 15 aastat väldanud verist kodusõda või hiljem Iraagis, kus riik ei lagunenud, vaid föderaliseeriti, ühtne keskvalitsus säilis, kuid olulisemad rahvus- ning usuvähemused said laialdase omavalitsuse. Täna seisavad Süüria konflikti reguleerimisel takistusena ees Iraan ja Venemaa, kusjuures viimasest on faktiliselt saanud Süüria konfliktis esimese «väiksem vend», kellel Lähis-Idas elulisi huvisid ei ole, kui mitte lugeda selleks tõestada oma võrdsust läänega.

Erinevalt Venemaast on konflikt Süürias Teherani jaoks võitlus elu ja surma peale, sest Iraani šiiitide koalitsiooni (kuhu kuuluvad ka Assad, Hizbollah ja Venemaa) kaotus tähendaks Iraanile mõju kaotamist antud piirkonnas. Seetõttu on Iraani ning Venemaa liidrite poolsed jutud Süüria kriisi rahumeelsest lahendamisest vaid propaganda, kuna mõlemad on reaalsuses huvitatud Süüria konflikti edasikestmisest.

Iraanile on Süüria föderaliseerimine vastuvõetamatu, kuna Iraani huvides on säilitada kontroll võimalikult suure osa Süüria territooriumi üle, et alal hoida territoriaalne side Iraani, Iraagi ja Süüria šiitlike regioonide ning Hizbollah' vahel. Seetõttu on Iraan huvitatud, et sõda Süürias kestaks võimalikult kaua ning seejuures on Iraan valmis sõdima kuni viimase süürlaseni.

Assadi ja Islamiriigi kasulikud suhted

Iraani juhtkonna silmis pole inimelul kui sellisel erilist väärtust olnud. Näiteks Iraani-Iraagi sõjas 1980 – 1988, mis kuulub inimkonna ajaloo veriseimate konfliktide hulka, kasutasid iraanlased maamiinide demineerimiseks lapsi, kes saadeti lihtsalt iraaklaste pandud miiniväljadele. Enne seda riputati lastele kaela «paradiisivõtmed», mida neil pidi tarvis minema pärast seda, kui miinid nende jalge all lõhkevad. Täpselt samamoodi, nagu iraaklastega, on Iraan valmis sõdima ka Süüria territooriumil kasutades oma huvide realiseerimiseks süürlasi.

Süüria kodusõda algas 2011. aastal rahvaülestõusuna Bashar al-Assadi vastu. Tuleb aru saada, et Assad on tapnud Süürias rohkem inimesi kui Islamiriik või teised islamistlikud rühmitised ning ka enamik põgenikke põgeneb Assadi eest.

Rahu Süürias saabub vaid siis, kui välisriikide väed, s.t Iraani ja Venemaa omad, viiakse Süüriast välja ning Assad oma lähikondlastega lahkub. See on ühtlasi oluline tingimus Islamiriigi purustamiseks.

Venemaa õhurünnakud Süürias pole suunatud Islamiriigi vastu ning ka Assadi enda väed, kellel on kõige pikem piir Islamiriigiga, on Islamiriigi-vastases võitluses passiivsed. Assadi ning Islamiriigi vahel sõlmitud salaleppe üle on spekuleeritud pikalt, hiljuti väitis Türgi peaminister Davutoglu luureandmetele tuginedes, et Süürias leidis aset Islamiriigi ning Assadi esindajate kohtumine, mille käigus lepiti omavahel kokku tegevuse koordineerimises. Avalikuks on tulnud ka, et Islamiriik müüb Venemaa vahendusel naftat Assadile, kes selle juba legaalsel turul edasi müüb.

Kui lahkub Assad ning tema asemele tuleb uus laiapõhjaline Süüria valitsus, siis piisava sõjalise abi korral läänelt, Türgilt ja Saudi Araabialt, löödaks Lähis-Idas anomaaliana eksisteeriv Islamiriik suurema vaevata puruks.