Kej Vackermann

FOTO: Erakogu

Viimaste kuude tulised (sotsiaal)meediadebatid pagulaste, võõraviha, vihakõne ja muude kõlavate klantsmõistete üle, tekitavad soovimatut pühade-eelset kõhedust minusugustes «kaugel väljamaal» end täiendavates pool- või ehk äkki juba täisharitlastes, kirjutab Saksamaa Bayreuthi ülikooli doktorant Kej Vackermann.

Nii ühte kui teist väljaütlemist materdavaid arvamusi lekib risti-rästi meediamaastikule ning selle multi-kulti kodusõja keskel paradeerib üks huvitav eestlase arhetüüp – ülbitsejast üldistaja.

Tema on see, kes kõiketeadjalt oma mätta otsast küüniliselt tänitab, unustades, et isikliku, vahetu ja kõrvaliste mõjutajate poolt reguleerimata kokkupuute puudumisel teistsuguse kultuuritaustaga inimestega jääb tema väidetel vajaka faktilisest usutavusest – kõik taandub nii ju pelgalt üldistustele; olukordadele, milles puuduvad nimed ja näod; stereotüüpidele ja statistikale selle kõige labasemas mõttes. (Lood, mis algavad «Käisin ükskord Rootsis/Egiptuses/USAs» siinkohal populaarteaduslikku väärtust ei oma). Temal on üks müts ja sellega ta lööma lähebki!

Sest ütle mulle, kallis kaasmaalane, miks on nii, et väärtustatud kolleeg Sami, kes on minule võluva naeratusega Foucault' huviline feministist sooteoreetik, oleks sinu silmis süürlane suurte tähtedega (loe: mugavusmigrant, või veel hullem, potentsiaalne enesetaputerrorist) ja muidu paras homo; usjate, elunäinud rastapatsidega ja Durbani aktsendiga kelmikas Felix, kelle südameasjaks on apartheidijärgne kujunemisromaan, lihtsalt tühipaljas kanepinõgi; ja punase movembri-vuntsiga Nahim, kelle kõlavate sonettide peategelasena astub aeg-ajalt üles ei keegi muu kui Netanyahu ise, niisama poolpalestiinlasest äärmusärpleja. Ja kuidas kohtleksid sa tšehhist Maxi, kes pidi lapsena ilmekalt dikteeritud Pipi Pikksuka saatel ekskursioonibussist nuttes välja jooksma, sest ema armastas tal «neegrikuningat»?

Siiski näitab elu, et kohati lippab ülbitsejast üldistaja hoolikalt kohale asetatud silmaklappide vahelt sisse ja otse tema hinge mõni läänemeelses meedias turundatud lihtsustatud lugu. Selle isikustatud olemus lükkab lahti nutukoorid ja käivitab privilegeerituis massipsühhoosi, mille logoks on homogeenne Facebooki profiilipilt. Sest küll tõestatult silmakirjalik, pole eestlane ju südametu sotsiopaat ning samastub oskuslikult kannatanutega ette söödetud piltide, lugude ja amerikaniseeritud klišeelausete toel. Siinkohal ei ürita ma loomulikult Pariisi tragöödiat ala- ega naeruvääristada – minu siiras kaastunne – kuid rünnakutest on maa must mujalgi.

Alles aitas Euroopa eliidi seas inimlikkust promoda õnnetu Aylan Kurdi, kelle elutu lapsekeha igalt poolt vastu vaatas, nii et mina kui väikelapse vanem pidin närvide säästmiseks kõik eetrikonveierid välja lülitama. Kaduvusega silmitsi seistes tekib eurooplasel ja eestlasel, kes on selleks saanud või saamas, õud... ja siis tal on valus... ja siis ta otsib süüdlast.

Aga täna on paadipagulasel juba hoopis teine nägu ja nimi, Aylanist on saanud Ahmad, kelle pass (tõenäoliselt massitoodetud võltsing) leiti Stade de France`i pommiräsust. Iga kriisikoldest põgeneja on tsivilisatsiooni ürgvaenlane, kellest tuleb rudimentaalsest karjaefektist juhindudes iga hinna eest lahti saada. Kahetsusväärselt pannakse siinmail pseudobioloogilist eestlust ohustavate indiviidide patta mugavuse mõttes ka mis tahes tumedamat verd võõramaalased.

See, mis edasi saab, on kõigile selge – üldistajast ülbitseja avaldub rassipolitseinikuna klubiuksel või emana, kes oma lastele krussis juustega sõpru ei taha.

Aga, kallis kaasmaalane, kui sa vaid teaks, tunneks ja hoomaks, et sinu tegemata töö maailmas toimuva lahtimõtestamisel ning masside näitlikustav ristilöömine toob paljudele päriselus asjasse puutuvaile, kes on samal ajal ka omad – eestlased nagu sina – vaid nukrust. Palun säästa meid, maailmarändureid, kummitavast kohustusest oma pere ja sõprade olemasolu põhjendada ja neid «keskmise eestlase» eest kaitsta, kuna nad ei ole juhtumisi sinu nägu. Oled sa muidu ju nii eesrindlik ja -kujulik. Ela siis ja lase teistel elada!