«Mine koju neeger!» «Me ei taha sind siia. Ma vihkan sind neeger! Ära varasta meie töökohti!» Need on hüüded, mis viitavad ühele kindlale sõnale – rassism. See sõna tekitab minus ärritust, viha ja kõigutab enesehinnangut. Mu esimesed kolm neljast Tallinnas veedetud aastast ei olnud küll täiesti muretud, ent sedasorti nahavärvil põhinevaid rünnakuid ma ei kogenud, kirjutab Eestis õppiv Nigeeriast pärit doktorant God'swill Ayobamidele Nkwusi.
Omandasin Nigeerias bakalaureusekraadi keemias ja magistrikraadi keskkonnakorralduses. Tulevase karjääri huvides otsustasin aga seejärel võõrsil edasi õppida. Astusin magistriprogrammi, milleks oli materjalid ja protsessid jätkusuutlikus energeetikas.
2011. aasta 26. augustil alustasin ma teekonda ühte maailma hõredaima asustusega riiki, mis on pea kõigis aspektides mu kodumaast totaalselt erinev. Ma ei olnud teadlik eesseisvatest väljakutsetest ega osanud midagi oodata. Olin kindel, et see saab olema suurepärane kogemus, ent ei teadnud veel, mil moel.
Ma olin oma teaduskonna ja osakonna esimene aafriklane, mistap polnud mul mingit võimalust teiste kogemustest õppida. See tähendas, et pidin ise kirjutama loo, millega liituvad hiljem teised. Ma olin sihikindel, keskendunud ja innukas. Ma tahtsin pärast mind tulevate aafriklaste ja nigeerlaste jaoks latti võimalikult kõrgele seada.
Eestlased on väga kenad ja viisakad, ent kauni kontrastina ka väga omaettehoidvad.
Ma olin valmis eirama kõiki segavaid tegureid ja kustutama peast kõik negatiivsed mõtted oma kodumaast, Nigeeriast.
Kuigi see oli raske, olen siin elatud aastate jooksul leidnud uusi sõpru. Eestlased on väga kenad ja viisakad, ent kauni kontrastina ka väga omaettehoidvad. Nendelt vähestelt, kellega olen lähedasemad sidemed loonud, olen õppinud palju uut ja hakanud nägema paljut uue nurga alt.
Ma olen kogunud palju häid mälestusi ja mõningaid mitte nii häid. Ma ei osanud kunagi arvata, et leian kodust kaugelt nii külalislahke paiga. Rääkisin meeldivast ja sõbralikust Eestist ka oma kodustele sõpradele ja tänavuseks septembriks oli siin õppivate Aafrika üliõpilaste hulk märgatavalt kasvanud.
Nüüd, neli aastat hiljem tegin mõtteis väikese inventuuri ja pean ütlema, et ei kahetse kuidagi otsust tulla õppima Eestisse. Ma olen palju arenenud ning saavutanud nii mõndagi, mida näen võimalikuna just Eestis. Olen saanud paremaks inimeseks ja õppinud palju uut. Ma ei olnud mitte lihtsalt oma teaduskonna esimene aafriklasest lõpetaja, lõpetasin selle ka cum laude. Olen võitnud mitmeid auhindu ja stipendiume, käisin vahetusprogrammiga Californias Berkley ülikoolis ja doktorandina lõin Eestis ka oma firma. Selle kõige eest võlgnen palju tänu ka headele Eesti inimestele.
Pagulaskriis tõi muutuse
Aga just siis, kui ma mõtlesin, et nüüd saab ainult paremaks minna, algas kriisikolletest pärit põgenike sissevool Euroopasse. Mõju Eesti ühiskonnale oli erinev, kuid ma keskendun aga oma kogemustele.
Mulle tundus, et inimesed muutusid järsku agressiivsemaks, vihakõne sagenes ja turvatunne, mis varem Eestiga seostus, kadus enamikul välismaalastel. Mul on keeruline selgitada oma kaaslastele, mis juhtus Eestiga, mida olin varem ülistanud kui rassismivaba ühiskonda. Minu poolt poleks aga õige nimetada seda ainult Eesti ühiskonna probleemiks, sest selle kõige keskel toetavad mind jätkuvalt kõik mu eesti sõbrad, kellele olen väga tänulik.
Kahjuks on tekkinud aga ootamatu ja ebameeldiv olukord, millega tuleks kohe tegeleda. Ma üritan olla positiivne ja mõistan, et rassismiprobleemile pole selget lahendust, nagu oleme näinud paljudes suurtes riikides. Seega oleks vale nimetada eestlasi rassistideks. Samuti ei soovi ma diskrimineerida kriisikolletest pärit põgenikke. Usun, et ühiskonnal seisavad ees väljakutsed rassismiprobleemi tõttu. Põhjus võib aga peituda hoopis selles, et paljud eestlased üritavad alles mõista ja kohaneda teiste kultuuridega ning praegu on seega kohanemisperiood nii uutele immigrantidele kui ka neid vastuvõtvale ühiskonnale.
Ma olen hakanud rohkem jagama teistega oma mõtteid, kuidas peaksime sellele kõigele reageerima. Aafriklaste seas üritan propageerida avatud mõtlemist neil teemadel ja huvi Eesti ühiskonna heaolu vastu. Meie enda valik on olla lahked kõigi vastu, ka nende, kes ei suhtu niimoodi meisse. Meie enda otsus on suhtuda positiivselt kõigisse, keda kohtame. Me ei hakka kedagi hukka mõistma. Me tahame näidata kõigile, kellega kohtume, kui meeldivad me oleme, mis meid unikaalseks muudab ja millised on meie motiivid – armastus ja rahumeelne kooseksisteerimine.
Lõpetuseks püstitaksin küsimuse, kes on süüdi negatiivses avalikus arvamuses? Minu tagasihoidlik ettepanek on, et kedagi ei peaks süüdistama. Muidugi võib leida ebameeldivaid näiteid meediast. Samuti on aset leidnud paar intsidenti, mis toidavad inimeste hirme, aga need on probleemid, millega kõik ühiskonnad on pidanud mingil hetkel tegelema. Need on probleemid, millele endiselt otsitakse lahendust enamikus maailma riikides.
Ma arvan aga, et headus seljatab alati kurjuse ja usun normaalse olukorra taastumisse, sest sõbralikud eestlased, kes moodustavad enamuse ühiskonnast, on otsustanud elada rahvusvahelises ühiskonnas, kus kõik võivad edukad olla. Ma seisan solidaarsuse eest kõigi sõbralike eestlastega. Ma üritan jääda positiivseks ja usun, et Eesti ühiskond on sõbralik.