Jürgen Habermas: juhtimine ja juhtiv kultuur

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Habermas
Jürgen Habermas Foto: Pm

Tänase päevani on juhtiva kultuuri idee seotud väärarusaamaga, et liberaalne riik peab nõudma sisserännanutelt rohkem, kui riigis valitseva keele äraõppimist ja põhiseaduses kinnistatud põhimõtete tunnustamist, kirjutab saksa filosoof ja sotsioloog Jürgen Habermas.

Augusti lõpust alates on üle Saksamaa rullunud poliitilise tormi puhangud, põhjuseks vaidlused integratsiooni, multikulturalismi ja Leitkultur’i ehk juhtiva kultuuri üle. Kogu arutelu omakorda tugevdab laiemas avalikkuses süveneva võõraviha suundumust.

See suundumus on olnud juba aastaid nähtav uurimustes ja andmetes, mis osutavad vaiksele, kuid kasvavale vaenulikkusele sisserändajate suhtes. Ent paistab, nagu oleks see alles nüüd saanud endale hääle: tavapärased stereotüübid paiskuvad valla ja jõuavad baaridest telejutusaadetesse ning neid võtavad kasutusele ka põhivoolu-poliitikud, kes püüavad enda poole võita üldiselt paremale triivivaid potentsiaal­seid valijaid.

Tunnetesegule, mida pole enam lihtne paigutada parem-vasakskaalale, on toitu andnud kaks sündmust: Saksamaa keskpanga nõukogu liikme raamat ning Saksamaa presidendi hiljutine kõne.

Kõik algas ilmumise eel avaldatud provokatiivsete väljavõtetega raamatust «Saksamaa kaotab end ära», mis väidab, et Saksamaa tulevikku ohustavad valet laadi sisserändajad, eriti islamimaadest.

Raamatu autor, sotsiaaldemokraatlik poliitik Thilo Sarrazin, kes kuulus Liidupanga nõukogusse, pakub raamatus välja ettepanekuid just Saksamaa muslimitele suunatud rahvastikupoliitika jaoks. Ta kütab selle vähemuse diskrimineerimist intelligentsiuuringutele toetudes, millest teeb väärad bioloogilised järeldused, mis on saanud erakordselt suure avaliku kajastuse osaliseks.

Hoolimata tähtsamate poliitikute esialgsetest spontaansetest vastuväidetest on need teesid saanud laialdase toetuse. Ühe küsitluse kohaselt oli üle kolmandiku sakslastest nõus Sarrazini ennustusega, et Saksamaa muutub «keskmiselt rumalamaks» just sisserännu tõttu islamimaadest.

Pärast üksikute psühholoogide kõhklevaid sõnavõtte ajakirjanduses, millest jäi mulje, et neis väidetes võib isegi midagi peituda, toimus nii ajakirjanduses kui ka poliitikute seas mõningane muutus suhtumises Sarrazini. Lugupeetaval sotsioloogil Armin Nassehil kulus õige mitu nädalat, enne kui ta suutis seda muidu asjaliku statistika pseudoteaduslikku tõlgendust ajaleheveergudel üksikasjalikult lahkama asuda.

Ta näitas ilmekalt, et Sarrazin kasutas intelligentsi mõõtmisel tuvastatud erinevuste nõndanimetatud naturaliseerivat tõlgendust, mille teaduslikku põhjapidamatust näidati Ühendriikides juba aastakümnete eest.

Kuid see emotsioonivaba objektiivsuse toomine arutellu tuli liiga hilja. Mürk, mille Sarrazin oli vallandanud ja mis tugevdab kultuurilist vaenu sisserändajate suhtes geneetiliste argumentidega, oli juba jõudnud juurduda rahvalikes arusaamades. Kui Nassehi ja Sarrazin ilmusid Müncheni Kirjandusmajja, tekkis seal kiiresti massivaimustus, nii et haritud keskklassi kuuluvad kohalviibijad ei suvatsenud isegi ära kuulata vastuväiteid Sarrazini argumentidele.

Kõige selle ajal oli Sarrazin sunnitud tagasi astuma Liidupanga nõukogust. Kuid see lahkumine koos kampaaniaga poliitilise korrektsuse vastu, mille algatasid parempoolsed, aitas veelgi kaasa tema vastuoluliste väidete võika iseloomu varjujäämisele. Kriitikat tema vastu hakati pidama ülereageerimiseks. Kas ei olnud siis raevunud kantsler Angela Merkel mõistnud raamatut hukka ilma seda lugematagi?

Kas ei teinud ta nüüd kannapööret, kui ütles oma Kristlik-Demokraatliku Liidu noorliikmetele, et multikulturalism on Saksamaal surnud? Ja kas polnud sotsiaaldemokraatide esimees Sigmar Gabriel, ainuke nimekas poliitik, kes astus Sarrazini väidetele sisuliselt vastu kaalukate argumentidega, kohanud vastupanu omaenda erakonnas, kui tegi ettepaneku poolehoiu kaotanud seltsimees välja visata?

Teine viimaste nädalate muret tekitav meediasündmus on olnud reageering hiljuti ametisse valitud Saksamaa presidendi Christian Wulffi kõnele. Alam-Saksimaa peaministrina oli Wulff esimene, kes nimetas türgi päritolu sakslanna oma valitsuse liikmeks.

Eelmise kuu algul Saksamaa taasühendamise aastapäeva puhul peetud kõnes pidas ta heaks taas kinnitada üldlevinud arusaama, mida on välja öelnud ka varasemad presidendid, et mitte ainult kristlusel ja judaismil, vaid «ka islamil on Saksamaal oma koht».

Kõne järel langes presidendi osaks vali aplaus Liidupäeva kogunenud poliitikategelastelt. Aga juba järgmisel päeval võttis konservatiivne ajakirjandus ette tema väite, nagu oleks islamil Saksamaal oma koht. See tõi kaasa isegi lõhe presidendi enda erakonnas, Kristlik-Demokraatlikus Liidus.

Tõepoolest, kuigi türklastest võõrtööliste ja nende järglaste sotsiaalne integreerimine on Saksamaal olnud üldiselt edukas, leidub majandusraskuste käes vaevlevaid piirkondi problemaatiliste sisserännanute kvartalitega, mis on eraldanud ennast ülejäänud ühiskonnast.

Kuid neid probleeme on mõistetud ja Saksamaa valitsus on astunud ka samme nende lahendamiseks. Tegelikult on siin põhjust muretseda selle üle, et – nagu näitavad Sarrazini ja Wulffi juhtumid – kainelt arvestavad poliitikud on ära tabanud, et nad võivad pöörata oma valijate ühiskondlikku ängi etniliseks agressiivsuseks nõrgemate ühiskondlike gruppide vastu.

Parim näide on Baieri peaminister Horst Seehofer, kes on kuulutanud «sisserännanud teistest kultuuridest» kahjulikuks ning kutsunud üles peatama sisserändu «Türgist ja araabia riikidest». Ehkki statistika näitab, et kogusummas rändab türgi päritolu isikuid rohkem välja kui sisse, manab Seehofer esile õõvastava pildi järelejätmatult meie heaoluriiki tungivate ühiskondlike parasiitide kaootilisest massist, et sel moel tugevdada toetust oma poliitilistele sihtidele.

Loomulikult on halb komme poliitilisi eelarvamusi üles kütta nähtus, mida leiab rohkelt ka mujal kui Saksamaal. Siin vähemalt ei pea valitsus, erinevalt näiteks Hollandist, toetuma sellistele parempoolsetele populistidele nagu Geert Wilders. Erinevalt Šveitsist ei ole me keelanud minarettide rajamist. Euroopa võrdlev uurimine näitab, et vaenulikkus sisserännanute suhtes ei ole Saksamaal sugugi äärmuslik.

Kuid Saksamaa õõvastava ajaloo taustal ei pruugi praegused ühiskondlikud ja poliitilised suundumused olla täpselt samasuguse tähendusega nagu teistes riikides. Niisiis, kas meil on alust peljata, et «vanad» arusaamad võivad taaselustuda?

See sõltub sellest, mida pidada «vanaks». Praegu ei ole tegemist 1930. aastate mentaliteedi taaselustumisega. Pigem on see omamoodi 1990. aastate alguse vastuolude kordumine, mil endisest Jugoslaaviast saabus tuhandeid põgenikke, mis ärgitas arutama varjupaiga taotlejate üle.

Kristlik-Demokraatlik Liit ja tema Baieri sõsar Kristlik-Sotsiaalne Liit kinnitasid toona, et Saksamaa «ei ole sisserändajate maa». Põgenike majutuskohad kippusid toona kergesti põlema minema ja isegi sotsiaaldemokraadid andsid mõnevõrra järele, jäädes parlamendis nõusse pagulasseaduse uue versiooniga.

Juba toda arutelu muutis tulisemaks kartus rahvusliku kultuuri pärast, mis pidi ennast kehtestama Leitkultur’ina, mille kõik uustulnukad peavad omaks võtma. Kuid 1990. aastate vastuolud tulenesid ka asjaolust, et Saksamaa oli äsja taasühinenud ning jõudnud lõppjärku ränkraskel teel mentaliteedi suunas, mis on aluseks põhiseaduse liberaalsele tõlgendamisele.

Tänase päevani on Leit­kultur’i idee seotud väärarusaamaga, et liberaalne riik peab nõudma sisserännanutelt rohkem, kui riigis valitseva keele äraõppimist ja põhiseaduses kinnistatud põhimõtete tunnustamist. Meil oli ja ilmselt on ikka veel vaja üle saada seisukohast, et sisserännanud peavad assimileerima enamuskultuuri «väärtused» ja omaks võtma selle «kombed».

See on juba niigi halb, et peame nägema, kuidas meie liberaalset põhiseadust hakatakse taas etniliselt tõlgendama. Sugugi parem pole ka see, et tänapäeval ei määratle Leitkultur’i mitte «saksa kultuur», vaid religioon. Ülbelt judaismi omastades – ja uskumatul määral Saksamaal kannatanud juutide saatust eirates – on Leitkultur’i apologeedid pöördunud nüüd «juudikristliku traditsiooni» poole, mis eristab «meid» võõramaalastest.

Ometi ei ole mulle jäänud muljet, et Leitkultur’i ahvatlev virvatuluke annaks märku millestki enamast kui autsaiderite sekeldamisest või et ühe autori langemine sünnipära ja kasvatuse vahekordade keerdkäikude lõksu oleks andnud püsivama ja ulatuslikuma tõuke mürgiauruse võõraviha, rassistliku üleolekutunde ja sotsiaaldarvinismi esilekerkimisele. Tänased probleemid on sütitanud uuesti eilsed reaktsioonid, aga mitte üleeilsed.

Ma ei alahinda sugugi kuhjunud rahvuslike tunnete ulatust, mida võib täheldada mujalgi kui Saksamaal. Aga hiljutiste sündmuste valguses valmistab veel suuremat muret üks teine suundumus: üha suurenev toetus mittepoliitilistele tegelastele poliitikalaval, mis tuletab meelde Saksamaa poliitilise kultuuri üht hämaramat tunnusjoont, nimelt vastuseisu parteidele ja parteipoliitikale.

Suvel peetud liidupresidendi valimistel seadis ennast kutselisele poliitikule Wulffile vastu Joachim Gauck, poliitiliselt kogenematu ja erakondlikult sõltumatu kodanikuõiguste eestvõitleja. Erinevalt valimiskogu enamusest võitis luteri pastor Gauck, kes on tuntud vastuseisu poolest Ida-Saksamaa režiimile, avalikkuse laialdase poolehoiu, mis peaaegu oleks võinud tuua kaasa ka võidu presidendivalimistel.

Samasugust igatsust karismaatilise kuju järele, kes seisaks kõrgemal poliitilistest kemplemistest, võib näha kaitseminister Karl-Theodor zu Guttenbergi hämmastavas populaarsuses, kes hoolimata sellest, et tal pole õieti midagi muud kui nimekas suguvõsa, poleeritud käitumine ja laitmatult istuvad rõivad, on suutnud maine poolest varju jätta Merkeli.

Isegi veel suuremat muret tekitavad sellised tänavaprotestid, mida me praegu võime näha Stuttgardis, kus kümned tuhanded inimesed on tulnud meelt avaldama üleriigilise raudtee-ettevõtte kava vastu lammutada vana keskvaksal. Juba kuid käinud protestid meenutavad spontaansuselt 1960. aastate parlamendivälist opositsiooni.

Erinevalt toonasest on aga praegu tänavale tulnud inimesed kõigist vanuserühmadest ja elualadelt. Nende vahetu eesmärk on konservatiivne: säilitada omaks saanud ja harjumuspärane maailm, millesse poliitika on sekkunud kui väidetava majandusliku progressi täidesaatev käsi.

Selle taustal pulbitseb aga sügavam konflikt selle üle, kuidas mõista demokraatiat. Baden-Württembergi liidumaa, kus Stuttgart asub, valitsus käsitleb proteste kitsarinnaliselt, lihtsalt küsimusena, kas valitsusel on seaduslik õigus planeerida niisuguseid pikaajalisi megaprojekte. Keset ägedat poleemikat asus projekti kaitsma konstitutsioonikohtu esimees, kes väitis, et rahvas on selle juba 15 aasta eest heaks kiitnud ja sestap pole enam millegi üle arutada.

Kuid seejärel selgus, et võimud ei pakkunud toona tegelikult piisavalt informatsiooni, mistõttu kodanikel ei olnud võimalik kujundada korralikku, informeeritud arvamust, mille põhjal oma hääl anda. Väide, nagu poleks neil enam õigust sõna sekka öelda, tähendab toetumist väga formaalsele arusaamisele demokraatiast.

Küsimus seisab selles, kas osalemine demokraatlikes protseduurides on mõeldud ainult lüüasaanud vähemuse vaigistamiseks või seatakse selgelt eesmärgiks haarata kodanike argumendid kaasa arvamuse ja seisukoha kujundamise demokraatlikku protsessi?

Kõigi kolme ilmingu – hirm sisserännanute ees, tõmme karismaatiliste mittepoliitikute poole ja kodanikualgatuslik vastuhakk Stuttgardis – taustamotiivid on erinevad. Kuid neid iseloomustab ühtmoodi süvenev äng silmitsi endasse sulguva ja aina abituma poliitilise süsteemiga.

Mida enam kahaneb keskvalitsuse tegevusväli ja mida innukamalt poliitikud alistuvad näivalt möödapääsmatutele majanduslikele imperatiividele, seda enam väheneb inimeste usaldus roidunud poliitilise klassi vastu.

Ühendriikidel on selge poliitilise visiooniga president, isegi kui ta on omadega kimpus ning praegu suhtutakse temasse mitmeti. Euroopas on hädasti vaja taas elujõulist poliitilist klassi, mis suudaks üle saada omaenda ridades levivast lüüasaamismeeleolust ja mida iseloomustaks veidigi suurem tulevikutunne, tahtekindlus ja koostöövalmidus. Demokraatia sõltub inimeste usust, et vähemalt mingil määral on võimalik ise kollektiivselt kujundada enda tulevikku.

Jürgen Habermas on Frankfurdi Goethe ülikooli filosoofia emeriitprofessor ja paljude raamatute autor.
© 2010 The New York Times (Distributed by The New York Times Syndicate)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles