Maris Jesse: alkoholitootjad ei ole vastutusest huvitatud

Maris Jesse Foto: Peeter Langovits

Ehkki sõnades näevad alkoholitootjad ja -müüjad alkoholismis probleemi, näitavad teod, et oma vastutust ikkagi ei mõisteta, kirjutab Tervise Arengu Instituudi (TAI) peadirektor Maris Jesse.

Pean pidevalt vastama küsimustele, miks Eesti mehed nii vara surevad, miks Eestis on nii palju püsivalt töövõimetuid inimesi ja mida teha, et inimesed tahaksid olla tervemad. Kõik vastused viivad keskmise Eesti mehe kehva tervise peamise põhjuseni – alkoholi liigtarbimise ja alkoholisõltuvuseni.

Olen koos kolleegidega 2009. aastast pühendanud lugematuid tunde nii alkoprobleemi ulatuse kaardistamisele, lahenduste uurimisele ja väljatöötamisele kui ka läbirääkimistele kõigi osalistega. Oleme pidevalt suhelnud Eesti alkoholitootjate ja kaupmeestega. Viimased viis aastat olen olnud Õlleliidu eetikakoodeksi täitmise üle järele valvava Õlleliidu aukohtu liige, püüdes aidata kaasa tootjate eneseregulatsiooni toimimisele.

Mulle tundus, et nende aastatega oleme ettevõtjatega jõudnud ühisele arusaamale, et alkohol on uimasti, mis mõjutab kesknärvisüsteemi ja teadvust, vähendab inimese enesekontrolli ning tekitab sõltuvust. Seetõttu ei ole mõtet võrrelda alkoholimüüki seebi või leiva müügiga ja rääkida samasugusest ettevõtlusvabadusest.

Enamik muust poes olevast kaubast ei halvenda inimeste enesekontrolli ega tekita diagnoositavat sõltuvust, mis viib neilt töö, pere ja kodu. Alkohol on uimasti, seepärast ongi alkoholi müügile ja ka tarbimisele juba praegu kehtestatud erinõuded ja piiratud ettevõtlusvabadust.

Kahjuks näeme, et liiga sageli ei vastuta alkoettevõtja ja kaupmehed seaduste tundmise ja järgimise eest. Tagajärgede eest osavastutuse tundmisest rääkimata. Kuidas muidu seletada, et 74 protsendilt noortelt ei küsita alkoholi ostu korral vanust ega dokumenti?

TAI tegi esimese testostlemise uuringu neli aastat tagasi ja tutvustas selle masendavaid tulemusi ka Kaupmeeste Liidu liikmetele. Me ei näe ikka olukorra paranemist.

Kuidas seletada seda, et alkoholimüüjad isegi ei teadnud, et juba joobes inimesele ei tohiks enam alkoholi müüa? Seni on vaid Rimi teinud oma poodides tõsiselt võetavaid samme muutuse saavutamiseks. Muu maailma ja ka meie oma Eesti kogemus tõestab, et ei piisa vaid sildi panekust kassa juurde, et alaealisele ja joobetunnustega inimestele me ei müü.

Vaja on müüjat toetavat töökorraldust, koolitust, kuidas müügist keelduda konflikti sattumata, ja omaniku selget soovi probleemiga tegeleda. Kauplused ja kaubandussektor tervikuna ei kaota sellest, kui nad hakkavad juba kehtivaid seadusi täitma, ega ka sellest, kui joomine Eestis väheneb. Joomise vähenedes jääb liigsele alkoholile kuluv raha inimestele alles ja nad saavad seda kasutada muude kaupade ja teenuste ostuks.

Alkoholitootjate perspektiividega joomise vähenedes on kehvemad lood. Selleks et saavutaksime valitsuse veebruaris 2014 seatud alkoholipoliitika eesmärgi – hoida alkoholitarbimine inimese kohta püsivalt alla kaheksa liitri –, peaksid eestimaalased nii õlle kui ka kangete alkoholide kaudu saama ühe liitri vähem etanooli.

See tähendaks Eestis müüdavate joogimahtude vähendamist, mida ettevõtete äriplaanid ei näe ilmselt ette. Nii ei peagi imestama, et praeguses alkoholidebatis suured tootjad ja neid esindav Tööandjate Keskliit sõnades küll toetavad ennetuse vajalikkust, kuid tegude poolelt ei nõustu ühegi ettepanekuga, mis võiksid tegelikkuses joomise kogumahte vähendada. Pigem vastupidi, näiteks lisades õllepurkide sekka Eestile mitteomase mahuühikuga pindise purgi, suurendasid Saku ja A. Le Coq ühest purgist joodava õlle mahtu 10 protsenti.

Eesti suurte alkoholitootjate lähitulevik koduturul on murelik ka siis, kui me jääksime püsima praeguse tarbimistaseme juurde – 10 liitrit puhast alkoholi inimese kohta. Tööealiste inimeste arv Eestis väheneb. See tähendab ühtlasi ka ametlikus joomiseas olevate inimeste arvu vähenemist. Statistikaameti prognoosi järgi on seniste rahvastikutrendide jätkudes aastaks 2020 Eestis üle 18-aastasi elanikke ligi 22 000 vähem kui tänavu. See on 22 000 potentsiaalset joojat vähem. 2025. aastaks võib joomisealiste arv väheneda juba kuni 40 000 võrra.

Eestile suunatud alkoholi tootmismahtude ülalhoidmiseks peaksime ülejäänud sellevõrra rohkem jooma. Teisiti ei ole tootmis- ja müügimahtude säilitamine võimalik. Sellest ka tootjate meeleheitlik püüe säilitada praegused reklaamivõimalused. Eesti meeste joomist ei anna enam palju suurendada, tervis ei pea vastu. Nagu tegid tubakatootjad 50ndatel ja nagu teevad teisedki alkoholitootjad kahanevatel lääneturgudel, peavad meie tootjad oma tähelepanu ja tooted suunama segmentidele, kes tarbivad vähem ja kelle seas on ruumi turu kasvatamiseks – Eesti naised ja noored. See on juba toimumas.

Mõelge ja öelge: kas rabarberimaitseline viin toodi turule, mõeldes senistele peamistele viinajoojatele, kelleks on mehed, või saamaks uut tarbijagruppi naiste seast? Kellele on magusad mullijoogipurgid ehk alkopopid? Ma ei oleks üllatunud, kui juba paari aasta pärast kuuleksime tõsimeelset juttu, et kultuursetes riikides võib alkoholi osta juba 16-aastaselt ja meiegi peaksime lahja alkoholi jaoks eapiiri 18-lt allapoole tooma. Noored on oluline tarbijagrupp kahaneva elanikearvuga turul.   

Liigjoomisest tulenevate kahjude ulatus Eestis on järgmise 5–10 aasta jooksul praeguse poliitilise valiku küsimus: võime toetada praeguste müügimahtude säilitamist ja maksta selle eest üle tuhande eluga aastas, töövõimereformiga loodavale süsteemile klientide järjepideva juurdetootmisega ja liigtarvitava pereliikmega perede valu ja muredega. Alternatiiv on edendada Eesti riiki, kus surve juua on väiksem, noor inimene on vabam tegema oma valikuid ning alkoholitarbimise kahjud – mida me kõik kanname – vähenevad.