Mari Tammar: oma lugu, mitte uus Põhjamaa

Mari Tammar Foto: Triin Maasik

Muinasajal asusid meie rahva pühad paigad kogukonna piirialadel, seal, kus lõppes enda haritud maa ja algas võõras maailm ehk mets. Neil piirialadel käituti teatud tavade alusel, mis andsid kindlustunnet ja kehtestasid piirid omale ja võõrale. Praegu oleme aga nii oma vaimsete kui ka maiste piiridega hädas. «Meie hea enesetunne võib olla mõne lapsepõlves saadud trauma lõksus,» rääkis luuletaja ja psühhoterapeut Ly Seppel-Ehin hiljutises Ööülikooli loengus.

Ta selgitab, et niisugune mälestus istub meie mälus kinni nagu terav nõel kinga sees ja aina torkab ja tuletab end meelde, et saada nähtavaks ja kuuldavaks. Mis on see meie nõel, mis ebakindluse, viha ja hirmu kaudu end kuuldavaks teeb ega allu manitsustele tolerantsusest ja kapseldumisest?

Oma muistsetelt esivanematelt oleme pärinud erilise kohavaimu. Meie arusaamine maailmast ja minapilt koonduvad ümber meile pühade paikade, meie tasakaal tuleb kodust ja selle lähiümbrusest. Ehin tsiteerib C. P. Estési, kes kirjutab, et kodu on koht, kus tunneme, et seisame koos ühes tükis, kus mõte ja tunne kosuvad, kus neid ei katkestata ega kista käest.