Tolkuse looduskaitseala.

FOTO: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Eestlasele on marjade korjamine metsast, järves ujumine, kalastamine ja kauni päikeseloojangu vaatamine loomulikud tegevused, me isegi ei mõtle sellele, et niisugustel looduse hüvedel on materiaalne väärtus, kirjutavad Margit Säre ja Aija Kosk Peipsi Koostöö Keskusest. 

Samas saab iga väärtushinnangut esitada ka rahalises vääringus, kuigi niisugune lähenemine loodusele tekitab paljudes võõristust.

Nendes riikides, kus toodetakse suur osa meie riietest, tehnikast ja muust taolisest, suunatakse ligi 70 protsenti tööstuslikust heitveest puhastamata kujul looduslikesse veekogudesse. Sestap on näiteks 90 protsenti Hiina linnade pinnaveest saastunud. Nii saamegi vaadata dokfilme järvedest, mille peal on toksilised vahumütsid ja jõgedest mille vesi on värvunud järgmise moehooaja värvide järgi. Neile veekogudele on vastik isegi läheneda, rääkimata seal ujumisest või kala püüdmisest.

Seega peaksime olema õnnelikud meie puhta looduse üle, kuid samas mõistma, et selle olukorra säilitamisse tuleb panustada, sellel on oma hind. Kahjuks mõistame tõeliselt olulise väärtust sageli alles siis, kui seda enam ei ole.

Väidetavalt on enam kui 1/3 maailma liikidest väljasuremisohus ning 60 protsendi ökosüsteemide seisund viimase 50 aasta jooksul halvenenud.

92 bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni allkirjastanud riiki on seadnud endale eesmärgiks elurikkuse vähenemise peatamise. Ühe vahendina selleks kavatsetakse hakata kasutama turumajandusest tulenevat mõttemalli, et loodus pakub ühiskonnale hüvesid ehk kaupu ja teenuseid, millel on rahaliselt esitatud väärtus.

Endine keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on öelnud, et rabasse ei ole mõtet raudteed ehitada. Tema sõnadele annaks aga kaalu sotsiaalne tulu-kulu analüüs, mis võtaks arvesse ka ökosüsteemiteenuste kaotamisest tuleneva kahju ühiskonnale.

Üldlevinud ettekujutuse järgi tähendab aktiivne looduskaitse majandustegevuse lõppu. Tegelikkuses ei ole see kunagi nii olnud. Ökosüsteemiteenuste kontseptsioonist lähtuv looduskaitse annab aga ühiskonnale valiku: näiteks, kas ühiskonna heaolu seisukohalt on kasumlikum ehitada raudtee läbi raba või raba kõrvale.

Hiina teadlaste uuringu kohaselt on Aasia pikima jõe, Jangtse kesk- ja alamjooksu märgala ökosüsteemiteenuste rahaline väärtus 162,5 miljardit dollarit aastas. Sealne ökosüsteem varustab ühiskonda toidu (liha, kala, taimed) ning joogi- ja tarbeveega, võimaldab kauba vedu ja pakub vaba aja veetmise võimalusi, reguleerib üleujutusi ning parandab vee kvaliteeti. Märgala on koduks paljudele liikidele ning sealse ökosüsteemi abil reguleeritakse kliimat, seotakse kasvuhoonegaase jm.

Suur summa 162,5 miljardit dollarit näitab, kui kõrgelt väärtustab ühiskond  Jangtse jõe märgala ökosüsteemiteenuseid ning kui palju kahju ühiskond saab, kui need teenused kaovad.

Ka Eesti keskkonnaministeerium astub esimesi samme, et täiendada praegust looduskaitse korraldust ökosüsteemiteenuste kontseptsiooniga. Eesti loodus on meie rahvuslik rikkus ning üks osa meie identiteedist. Loodetavasti õpime seda rohkem väärtustama ning seda väärtust hoidma.


Peipsi Koostöö Keskus koos mitmete ülikoolidega viib Norra Finantsmehhanismi toel ellu projekti, mille raames Eesti ja Norra teadlased on kaardistanud Eesti veekogude ökosüsteemide poolt pakutavad teenused ja arvutanud kaudse hindamise metoodikaid kasutades välja Harku järve ökosüsteemiteenuste rahalise väärtuse.

24. novembril kogunevad Eesti ja Norra teadlased ja –ametnikud projekti lõppseminarile Tartusse, et arutada, millised on järgmised sammud Eesti veekogude ökosüsteemiteenuste kaitsmisel.