Birgitta Ots

FOTO: Erakogu

Pariisi tragöödia peaks olema õppetund, miks tuleb kaitsta ka neid inimesi, kes pole justkui «meie omad». See on signaal Islamiriigile, kirjutab Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudeng Birgitta Ots.

Aastal 1947 lõid Chicago ülikooli ajakirja «Bulletin of the Atomic Scientists» teadlased sümboolse kella, mis läbi terve külma sõja meenutas meile minuteid enne südaööd ehk aega, mis on jäänud inimkonda ähvardava katastroofini. Nad ei osanud arvatagi, et aastal 2015 pole inimkonna suurim hirm enam tuumasõda. Pariisi tragöödia võib olla õudne algus uuele peatükile Euroopa loos, samm tagasi «pimedasse keskaega», kus inimesi juhivad hirm ja turvatundetus.

Mis peaks olema Pariisis toimunu tegelik õppetund?

Esimest korda mõistame ehk, et pagulaskriisil on reaalne põhjus. Muidugi ei saa väita, et sada protsenti kõigist Euroopasse saabunuist on siia jõudnud sõjahirmust. Aga mis tahes kriisikoldest põgenevad inimesed ikka põhjusega.

Pariisi tragöödia on vaid üks näide sellest, milliste vahenditega Islamiriik oma missiooni ellu viib. Kui üks organisatsioon suudab tekitada sellist hirmu ja valu võõras riigis, võime ainult kujutleda, milline on olukord Islamiriigi kontrolli alla jäänud aladel. Hukkunud on mitusada tuhat tsiviilisikut. Lugematu hulk naisi ja lapsi on võetud pantvangi ning elavad iga päev «vabadusvõitlejate» orjuses, taludes alandusi, piinu ning lootusetust. Nende jaoks on liiga hilja – neil pole võimalik enam kuskile põgeneda.

Pariisi tragöödia peaks olema õppetund, miks tuleb kaitsta ka neid inimesi, kes pole justkui «meie omad». See on signaal Islamiriigile. See meede on olemuselt pehme, ent sõnum on jõuline – me ei saada kedagi tagasi sellisesse põrgusse.

Minu suurim mure seoses Pariisi terrorirünnakuga on eelkõige selle tagajärjed ühiskonna sees. Meedia on seni suutnud kajastada olukorda väärikamalt kui näiteks Bostoni maratoni terroriakti või järelkaja USA 9/11 sündmustele. Ometi on sotsiaalmeedias juba levima hakanud vihakõned ning rünnakud moslemite vastu.

USAst on 14 aastaga saanud hirmunud, vihkamise lainetel hulpiv ühiskond. Viha pole kunagi ühepoolne. See mõjutab ka selle subjekte. Ühe kindla kogukonna diskrimineerimine paneb kogukonna kapselduma, suurendades riski, et vaimus tuntakse end olevat pigem terroristide poolel.

Mida tahab Islamiriik?

Pimedas ruumis ja ihuüksi tundub iga küünlaga abikäsi tõelise päästerõngana. Nii viib oma valu suunamine vihkamisse polariseerunud ühiskonnani. Tekib hea pinnas kõikvõimalike radikaalsete rühmituste kasvuks. Olgem ausad – need Euroopa noored, kes on võtnud ette teekonna astumaks Islamiriigi võitlejate ridadesse, pole seda teinud tingimata unelmast tappa ja hävitada. Nad on kasvanud üksinduses. Nad on kasvanud Euroopas, mida nad ei saa koduks nimetada, sest Euroopa ei ole suutnud neid omaks võtta.

See on täpselt see, mida Islamiriik tegelikult tahab. Nemad näevad hetkel suuremat pilti kui meie. Nad teavad, et inimeste jagunemine kaheks leeriks tähendab vähemuse jaoks üksindust ja pimedust. Iga omadega pahuksis riik on nõrk. See ongi Euroopa südaöö – mitte pelgalt üht kontinenti, vaid kogu inimkonda ähvardav katastroof.

1947. aastal piltlikustatud tuumasõda tähendab meie ajal nurka surutud, hirmunud inimesi. Pimeda üldistamise asemel peame suunama oma energia ühisväärtustele: sallivus, hoolimine ja nulltolerants vägivalla suhtes.

Rooma filosoof Seneca on öelnud: «Julmus tärkab nõrkusest.» Meie, Euroopa parim võimalus on vältida nõrkust, et mitte teha ruumi loomalikkusele. Kui suudame lahti öelda oma hirmust ja vihast ning teadvustada, et meie ühist turvatunnet saame mõjutada vaid me ise, siis on inimkonna katastroof kaugel.

Südaöö pole veel käes. Kell on alles 23.57.