Martin A. Noorkõiv

FOTO: Erakogu

Need mõtted on praegu veel toored, kuid mulle tundub, et me peame pöörama nüüd pilgu kiiresti lahenduste poole, enne kui see nišš hõivatakse jälle äärmuslaste poolt, kirjutab Martin Noorkõiv.

 Meil on alati valik. Kas tegeleda mingi protsessi takistamisega ja panna oma ressursid sellesse või suunata oma tähelepanu protsessiga kaasneda võivate probleemide lahendamisele.

Euroopa ja paljud Euroopa rahvad on teinud vale valiku. Nad on pühendanud oma aja ja tähelepanu sõja eest põgenevate inimeste takistamisele. Nad on pannud oma ressursse sellesse, et takistada ja veenda teisi takistama.

Müürid ja piirid ei takista terroriste. Need takistavad tavalisi inimesi.

Need ressursid, see aeg ja tähelepanu oleks pidanud minema põgenike jagamise ja kontrollimise süsteemi loomisesse. See tähelepanu oleks pidanud minema rahvusvaheliselt tegutseva terrorirühmituse plaanide paljastamisse ja takistamisse.

Kuid tehtu tehtuks. Nüüd on vaja uuesti teha valik.

Kas hakata ehitama müüre, sulgema piire, suruma Euroopa riikides elavaid vähemusi järjest enam nurka ja kaitsesse, tegelema populismiga, näitama näpuga, viskama kiviga?

Hirm paneb meid tegema selliseid asju. Ja terrori eesmärgiks ongi hirmu tekitamine. Seda ISIS tahabki. Et me kardaks ja ehitaks müüre. Et inimesed ei saaks ISISe haardest põgeneda. Et nad saaks külvata rohkem meeleheidet, vangistada rohkemaid lapsi ja naisi, laiendada oma haaret, värvata juurde enesetapuründajaid, külvamaks kaost järjest laiemalt. See ongi nende eesmärk. Lammutada need tsivilisatsiooni alused, mis nende radikaalse poliitilise püüdlusega kokku ei lähe. Et siis selle asemel saaks kerkida ja kasvada keskaegne terroririik. Meie müürid on nende laienemisstrateegia. Meie müürid on nende eesmärk.

Aga meil on valik. Me saame seda takistada.

Me saame aidata inimesi kes põgenevad sõja eest. Kui mitte nende pärast, siis vähemalt meie endagi pärast. Selleks, et neist ei saaks uusi ISISe tööriistu.

Me kaotame oma tsivilisatsiooni ja oma rahu ja oma maailma just siis kui neid NENDE enda pärast ei aita. See ongi see, mis meid ISISest eristab. See on saamas juba klišeeks, kuid kui me nüüd otsustame lasta sõja eest põgenevatel inimestel meie müüride taga surra, siis on ISIS tõesti juba võitnud. Siis on nad juba suutnud meie tsivilisatsiooni hävitada.

Meil on võimalus suunata kogu oma tähelepanu hoopis sellele, kuidas tagada, et iga sõjapõgenik jõuaks turvalisse kohta, ning samal ajal teha nii, et enesetapurünnakute korraldajatel ei oleks käepärast neid Euroopa kogukondadest heitunud, vihaseid ja harimatuid värvatavaid. Meil on võimalus osaleda aktiivselt ja läbimõeldult rahvusvahelises koostöös ISISe peatamiseks ning töötada reaalsete lahendustega.

Kuid enne neid lahendusi on meil kõigil valik. Kas karta ja oma hirmus valida suund, mis meid aina vägivaldsemasse ja ohtlikumasse maailma viib, või olla julge, jääda selleks Euroopa tsivilisatsiooni osaks, kelleks meile meeldib end pidada ning paigutada oma ressursid lahenduste leidmisesse.