Olev Remsu.

FOTO: uudised.err.ee

Kolumnist Olev Remsu leiab, et kirjanikupalga äratatud viha internetikommentaarides ja sotsiaalmeedias on tõrvikurongkäikudes väljendust leidva viha sõsarnähtus ning õigupoolest tuleks Eestis inimesi tumedama poole eest kaitsvat kultuurikihti kasvatada sel teel, et kunstilist loomingut toetataks maksumaksja rahaga hoopis rohkem, kui seda praegu tehakse.

Tellijale Tellijale

Tundub, et mingile osale eesti rahvast jõuab alles nüüd pärale, et meil on kirjanikkond ja kunstnikkond. Ehk oli mõne sõnaseadja olemasolu neile varemgi kuigivõrd teada – noodsamad, kes vilksatavad vahel teleekraanil –, kuid asi oli ähmaseks jäänud, pea ei võtnud, millega too seltskond tegeleb ja kellele sihukesi tüüpe üleüldse vaja läheb. Nüüd aga pakutakse midagi väga konkreetset ja arusaadavat: raha täpsetes numbrites ja inimeste hulka arvuna. 1000 eurot kuus kümne saaja peale, selle tabab lennult. Ja on, mille kallal joriseda. Juttu jätkub seltskondades ja ajakirjanduses, ent eriti suhtlusmeedias ja online-väljaannete kommentaariumeis.

Mine tea, võib-olla hoidis keegi viimati juturaamatut käes kooli ajal, siis, kui tüütu õpetaja käskis paar teost läbi lugeda. Milline piin! Ei viitsinud seda lõpuni teha ja sissekukkumine tuli kolinal. Õpetaja küsis, millega Teele ja Arno lugu lõppeb, sina kratsisid klassi ees kukalt, kirjaõbi oli ise öelnud, et see on hea raamat, ning sina vastasid, et nad abielluvad. Istu, kaks!