Geiparaad

FOTO: SCANPIX

Youtube pakub palju lõbusaid näiteid sellest, mida Sarah Palin on öelnud või kuidas arvanud. Kasutusel on väljend Sarah Palin moment, mis kirjeldab piinlikke hetki, kui poliitik või avaliku elu tegelane eriti sügavalt ämbrisse astub, kirjutab Ats Joorits.

USA vabariiklastel on üks märkimisväärne tegelane, Sarah Palin, kes poliitikas on lennanud ka päris kõrgelt, olnud Alaska kuberner 2006–2009, kandideerinud aastal 2008 senaator McCaini kampaanias USA asepresidendiks, kirjutanud ja rääkinud palju. Palini eripäraks on, et alati kui tundub, et no enam rumalam olla ei saa, tuleb ta järgmine kord ja lööb ikkagi oma varasemaid rekordeid.

Võhiklikkusel ja ambitsioonikusel justkui põhja ei olekski, vähemalt Palini puhul. Youtube pakub palju lõbusaid näiteid sellest, mida Palin on öelnud või kuidas arvanud. Kasutusel on väljend Sarah Palin moment, mis kirjeldab piinlikke hetki, kui poliitik või avaliku elu tegelane eriti sügavalt ämbrisse astub.

Kristiina Ojuland tuli Elu24 «Staarides» välja väitega, et homokultuur on hävitav.

Homokultuuri üheks osaks on oma huvide kaitse ja ümbruskonna teadvustamine sellest, et selle kultuuri liikmed on olemas. Et meil on õigused nii nagu teistel kultuuridel ja subkultuuridel.

Mis asi on see homokultuur, mis Ojulandi meelest ähvardab tema kui valge naise eksistentsi? Homokultuuri ehk LGBT- (Lesbian, Gay, Bisexual and Transsexual, tihti lihtsalt gei-) kultuuri põhikomponendid ei nõua midagi üleloomulikku, ei ähvarda kedagi, ei võta kelleltki midagi ära.

Homokultuuri oluliseks osaks on sõnum sellest, et gei-inimesed on olnud meie hulgas alati. Geikultuur tunnustab oma esindajaid nii nagu iga teinegi kultuur. Homokultuur räägib meelsasti sellest, millist rolli on geikunstnikud, -heliloojad, -kirjanikud ja -teadlased ajaloos mänginud.

Geikultuur

Räägime märksõnadest, mis on geikultuurile olulised, räägime väärtushinnangutest, räägime õigustest ja rõhumisest, sellest, kui hästi või halvasti on asjad läinud. Räägime oma kultuuri ikoonidest. Ja miks mitte, mis selles halba on? Seda teevad kõik kultuurid ja subkultuurid, kes teiste kultuuride seas oma kohta otsivad. 

Homokultuuri üheks osaks on oma huvide kaitse ja ümbruskonna teadvustamine sellest, et selle kultuuri liikmed on olemas. Et meil on õigused nii nagu teistel kultuuridel ja subkultuuridel. Et arenenud riikides on vaidlused samasooliste abielude üle ammu minevik. Geipaaridel on samad õigused mis heteropaaridel ja elu on sellest ainult paremaks läinud.

Homokultuuri üheks osaks on avalikkuse teadvustamine sellest, et maailmas on praegu 150–250 miljonit LGBT-inimest. Mõne miljoni üle võib vaielda, aga suurusjärk jääb samaks. 

Homokultuuri osaks on rääkida sellest, et ka siin, Eestis elab 15 000–25 000 LGBT-inimest, kes muide ootavad, et riigikogu senise seaduspuudulikkuse lõplikult likvideeriks ja  kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtaks.

Homokultuuri osaks on rääkida sellest, et maailmas on riigikordi, kus mullad ja muud usudiktaatorid lasevad geisid kõrghoonete katustelt alla visata. Et ka Eesti enda naaberriik on homovaenulik, et Moskva on keelanud järgnevaks sajaks aastaks geiparaadid, et Eestis on väliskirikute finantseeritud usulised äärmusliikumised, mis püüavad kella tagasi keerata ja hirmutavad avalikkust homokultuuriga, nagu see oleks katk või koolera.

Homokultuuri üheks osaks on rääkida sellest, et geipaaride kooselud ei erine palju tavaliste heteropaaride kooseludest. Et nii nagu heteroabielud oi kui tihti karidele jooksevad, nii on keeruline lugu ka samasooliste suhete pikaajalisusega. Aga – nii nagu paljud heteroinimesed elavad siiski pikki aastaid koos, teevad seda ka paljud geipaarid.

Räägime sellest,  paljudel meist on lapsed. Ja geiperekonnas üles kasvamine on sama turvaline kui heteroperekonnas. Ja ma ei tea ühtegi juhtumit, kus mõni LGBT-paar on oma lapse lastekodusse saatnud. Küll teevad seda aga niinimetatud normaalsed heteroinimesed, piisab vaid, kui natuke ringi vaadata. Kas keegi vajab Eesti abielulahutuste statistikat?

Mida või keda siis homokultuur Ojulandi mõttes ikkagi ähvardab?  

Ojulandi abitu retoorika ei anna täit pilti ta hirmudest. Siiski saab aru, et oht ähvardab noori, uusi põlvkondi, terveid ja normaalseid perekondi, Euroopa tsivilisatsiooni tulevikku. Ojuland väidab, et homokultuuri ohtlikkus seisneb selles, et nii propageeritakse geiväärtusi, et see on propaganda, mis omab niisugusena oma ümbrusele hukutavat mõju ja on niisugusena ühiskonnale kahjulik.

Täpselt samale väitele tuginedes keelustas esmalt Peterburi ära geiliikumise ja 2013 võttis Vene duuma vastu geipropaganda keelustamise seaduse. Kõik ikka traditsiooniliste pereväärtuste kaitseks. Ojuland ja Putini Venemaa jagavad siinkohal samu pereväärtusi, milline tulemus!

Huvitav on ka, et niisuguseid hirmutamispilte kasutasid massiliselt näiteks hitlerlased. Ohuks olid juudid, homod, nelipühilased, mustlased, kui piirduda vaid mõne grupiga. Aga vihkamise disain oli natsidel sama – nemad ähvardavad meie rassi, meie tsivilisatsiooni ellujäämist, nad on ohuks, kõik on nende süü. 

Homokultuuri üks väga iseloomulik joon on koostöö feminismiga, laiemalt üldse naisliikumisega. Geiõiguslased on tihti leidnud esimese mõistmise ja toetuse just naisliikumise hulgas. Osalt sellepärast, et paljud naised lihtsalt on suurema empaatiavõimega kui mehed, osalt sellepärast, et naistel pole ka endil olnud kerge nii-öelda pildile pääseda.

Ka Lääne kultuurides on endiselt palju soolist diskrimineerimist, soolist klaaslage. Mõnel pool sellest räägitakse, paljudes riikides on see aga lihtsalt nii, pole midagi arutadagi. Ka natsi-Saksamaal oleks Ojuland ise olnud kolme rolli vahel – kodu, kirik, lapsed – ja kõik. Nii nägi totalitaarne roll ette, niisugust hädaldamist poleks keegi kuulanud. Või kui, siis ainult räige propagandamasina huvides. Aga homokultuurist mõjutatud Euroopas, näe, pääseb ka tema oma arvamustega meediasse.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et endise välisministri väited homokultuuri hukutavast efektist Euroopale on selgelt vihaõhutavad ja nendega peaks tutvuma ka soolise võrdõiguslikkuse volinik. Kannustatuna soovist leida endale avalikus diskussioonis mingi koht, rollikene, mingi tähendus, võib mõistagi teha milliseid avaldusi tahes. Näib, et umbes nii tegutses ka Ojuland. Mis sellest, et on tobe ja ka lausa vale, peaasi et intervjueeritakse.