Kahe aastaga on Eesti sotsiaalmeedias kõlanud nii palju vihakõnet, et see ei häiri mitte ainult «toleraste», vaid ka konservatiive. Anna Lindpere Heateo Sihtasutusest ja annetuskeskkonnast armastanaidata.ee uuris vabaühenduste ajakirjas Hea Kodanik, kuidas Norras vihakõne vastu on võideldud.
Erinevalt Eestist on Norra vihakõnega tegelenud juba aastaid. Markantseim näide vihakõnest Norras pärineb 2011. aastast, kui Anders Breivik ristis oma tapatalgud moslemitevastaseks võitluseks. Utøya juhtum pani norrakad nuputama: kuidas kõrvaldada vihapaise ühiskonna gruppide vahel, mille lõhkemise hinda teist korda näha ei soovita.
Hiljuti ilmus Norras raamat «Hatprat» («Vihakõne»), mille autor Anne Birgitta Nilsen ütleb, et vihakõne on vähem või rohkem universaalne nähtus igas ühiskonnas. Aasta pärast Utøya tragöödiat liitus Oslos asuv Euroopa Vergelandi keskus liikumisega «No Hate Speech», et pakkuda koolitusi, mis kasvataks Norra õpetajates teadlikkust vihakõnest. Ühe vahendina tõlgiti keskuse eestvedamisel norra keelde Euroopa Nõukogu loodud käsiraamat, mis andis koolituses osalenud õpetajatele ja koolijuhtidele lisamaterjali, kuidas vihakõnet ära tunda ja sellest õpilastega kõneleda. Projektis osales koos Norraga veel 39 Euroopa riiki, sh Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Eesti 2012. aastal alanud projektis ei osalenud, kuid nüüd pakub Norras proovitu meilegi mõttekohti.
Oskus teha vahet vihakõnel ja tervel diskussioonil
Projektijuhi Zakia Akkouhi sõnul oli projekti algusest peale tähtis, et kaasatud oleks kogu koolipere – õpetajad, koolijuhid, koolitöötajad, õpilased, aga ka vanemad, sest just nii on võimalik vihakõne probleemi sekkuda kõige laiemal määral. Vergelandi keskuse projektijuht usub, et vihakõne piiramiseks ei piisa sellest rääkimisest, vaid oluline on suurendada teadlikkust inimõigustest üldse ja sotsiaalmeedia toimimismehhanismidest, mis pakuks oskuse teha vahet diskussioonil ning vihakõnel. Norra lähenemise muudab eriliseks fakt, et programmis osalesid ainult sellised koolipered, kes ise tundsid, et vihakõne on kasvav probleem, millega tuleb tegeleda.
Kokku võttis keskusega kahe aasta jooksul ühendust 250 õpetajat, 50 õpetajakoolitusel olevat noort ja 500 õpilast. Kuigi need numbrid ei ole suured, tasub Akkouhi hinnangul meeles pidada, et kõik need inimesed mõjutavad omakorda kedagi, mis tähendab, et inimhulka, kelleni nende tegevus on jõudnud, võib pidada kordi suuremaks.
Algatuse eesmärgiks ei olnud vihakõne kaotamine või õpilaste kaitsmine selle eest. Pigem sooviti anda õpetajatele ja õpilastele tööriistad, mis aitavad neil tulevikus avastada vihakõne ilminguid ja vastata õpitud võtetega.
Kuna projekti tulemusi ei ole täies mahus avaldatud, on keeruline öelda, kas selline lähenemine oleks võimalik ka Eestis. Tegemist on ühe võimaliku lahendusega, mis aitaks meid lähemale sõbralikumale ühiskonnale, kus tervitatakse tervet diskussiooni.
Kõige ja kõigi vastu
Vihakõne ei ole meie kultuuriruum uus, kuid on muutunud aastatega teravamaks ja isiklikumaks. Kui aastal 2006 oli Delfile inimõiguste kohtu kaasuse toonud artikli «SLK lõhkus plaanitava jäätrassi» juures hulk anonüümseid Vjatšeslav Leedo suhtes vulgaarseid kommentaare, siis nüüd, üheksa aastat hiljem, ei ole inimestel probleemi avaldada vihapurskeid oma nime alt.
Karistamatuse, teadmatuse ja trotsi segu on tekitanud olukorra, kus ollakse kõige ja kõigi vastu. Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki loodud annetuskeskkond «Ma armastan aidata» on huvitav näide, sest leht ei paista kuidagi silma poliitiliste väljaütlemistega. Ometi leiab sealt iga päev kommentaare inimestelt, kes tulevad ennast lehele välja elama. Leidub lihtsalt vihaseid kommentaare riigi kohta, aga ka konkreetset vihaõhutamist.
Juulis ilmus «Ma armastan aidata» annetuskeskkonna sotsiaalmeedias postitus Inimõiguste keskuse tegevusest. Mainitud polnud pagulasi ega teisi vähemusi. Ometi sütitas postitus viha. Näiteks kirjutas üks naisterahvas: «Oma rahvas rabab viimse hingetõmbeni tööd teha, et hinge sees hoida nii endal kui lastel … Ja siis tulevad eiteakust need krdi mustpepud ja nende jaoks äkki on raha nagu raba. Ja siis imestatakse kõrgetel kohtadel,et «oi, miks neegreid vihatakse»… Ma Vao küla elanikuna oleks juba vist neid «võõraid» nottima hakanud. Ikka ükshaaval ja pimedas. Neid seal nii palju, et kes neid ikka lugeda jõuab».
Meie keskkond on võtnud seisukoha, et otseselt vaenu õhutavad kommentaarid kustutame. Eelkõige sellepärast, et kogemus näitab, et viha õhutab viha. Ometi on viimastel kuudel tulnud vihaseid kommentaare juurde. Kui vaadata, kes on keskmine vihakõneleja annetuskeskkonna lehel, siis selleks on soliidses eas naisterahvas, kes on kõigi ja kõige vastu. Olenemata, kas räägitakse Kiusamisvaba Kooli edusammudest või loodusega tegelevatest organisatsioonidest, tuleb kedagi süüdistada, et need valdkonnad üldse annetusi vajavad. See on kellegi süü! Valida saab kolme variandi vahel – riik, pagulased (mustanahalised) või suurettevõtted. Viimastel nädalatel on selgelt kõiges süüdi ja kõigega seotud pagulased. See paneb paraku mõtlema, et isegi kui vihakõne programm oleks Norraga sarnasel kujul toimunud ka Eestis, poleks see jõudnud õige auditooriumini. Need inimesed ilmselt ei usu, et neil on probleem. Veelgi enam, nad ei ole õpilased koolipingis, kellele «No Hate Speech» algatus mõeldud oli.
Kuhu edasi?
Norra on astunud õige sammu, sest tegeletakse noortega, kes kasvavad suureks ning loodetavasti õpetavad sallivust ja tervet diskussioonivormi ka oma lastele. Ehk suudavad nad mõjutada oma vanemaidki? Ometi tuleb silmas pidada, et Norra kodanikud on oluliselt avatumad ja vastuvõtlikumad, mis annab aluse arvata, et ka sealsed täiskasvanud on sallivamad kui vastava vanusegrupi esindajad Eestis. Kui vihakõne programm ja ka näiteks Kiusamisvaba Kool tegelevad lastega, siis äkki vajame Eestis programmi, mis tegeleks täiskasvanutega? Ehk on aeg teha Kiusamisvaba Eesti, kuhu oleks kaasatud kõik omavalitsused üle riigi?
Hiljuti palusime kirjutada «Ma armastan aidata» annetuskeskkonna organisatsioonidel, kuidas saada teadlikuks kodanikuks. Vabatahtlikke koordineeriva organisatsiooni Serve the City tegevjuht Lauri Luide tõi välja, et inimesed kardavad teadmatust, sest nad pole kindlad, mida uus olukord endaga kaasa toob ja mida peab senisest teisiti tegema. Ehk ongi viimastel kuudel kasvanud vihakõne probleemi taga hirm. Hirm muutuste ja uue olukorra ees. Seda hirmu ei saa ravida vihakõne kriminaliseerimine või kommentaaride kustutamine, vaid informatsioon. See, kui sa peidad midagi ühiskonna silme alt ära, ei tähenda, et seda ei eksisteeri. Kui programmi «No Hate Speech» näide ütleb, et vähemalt Norras võtsid teadmised inimõiguste ja sallivuse kohta rõõmuga vastu nii koolipersonal kui ka õpilased, siis miks ei võiks vihakõnet informatsiooniga ravida ka siin? Norra programmis kasutatud käsiraamatus on kirjas: «Julgusta oma partnerit esitama küsimusi ja kahtlema, just nii lood soodsa pinnase terveks aruteluks.» Probleemi tunnistamine on pool võitu. Kuid vihakõne kui norm on visa kaduma.
Vabaühenduste väljaande Hea Kodanik sügisnumber keskendub vihakõnele ning vaatab seda mitme erineva nurga alt. Iga tekst on osa suuremast pildist.