Loone Ots: anname lastele pidevalt negatiivset eeskuju

Loone Ots Foto: Liis Treimann

Võru linnas kadus öisel ajal nooruk. Inimesed on masendatud. Linnas hiilib hirm. Mis juhtus, kus juhtus, ei tea keegi. Markkuse vanematele, sõpradele ja koolikaaslastele saab ainult vaprust soovida. Kogukond hoolib ja teeb, mida suudab. Kaugemal olijad saavad saata häid soove. Seda kõike on vähe. Süütunne on loomulik, kuigi selleks pole põhjust.

Eesti seaduse silmis on ka 17-aastane noor veel laps. Lastekaitse seaduse järgi tohib üle 16-aastane öösel väljas olla. Võru-sugune linn tundub ohutu. Ometi sai kohutav võimalikuks. Linti tagasi kerides võib küsida, mida saanuks teha teisiti, kuidas võinuks juhtunut ära hoida. Esimene pähe tulev vastus on: mitte midagi. On põhjust mõelda, kas oleme teinud ohutu keskkonna loomiseks kõik võimaliku. Laiemas mõttes kui turvakaamerad või patrullid.

November on lapse õiguste kuu. Lapse õiguste konventsiooni artikkel 19 sätestab õiguse füüsilisele ja vaimsele turvalisusele. Ent turvalisus ei ole mitte ainult lapse õigus, vaid ka põhiline inimõigus. Mida peaksime tegema, et meie igapäevane liikumine oleks veel ohutum? Suurte maanteede ja tiheda liiklusega tänavate riske suudame järest maandada. Kas peaks lisama kooli õppekavadesse kohustuslikud enesekaitse tunnid? Kas riik peaks meie maksudest avama tänavavõitluse kursused täiskasvanuile?