Mari Tammar: helimees oskab, minister ei oska

Mari Tammar, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika üliõpilane. Foto: Erakogu

«Kes saalis istujatest oleks võimeline tõusma püsti ja laulma eest mõnda regilaulu?» kõlas sissejuhatav küsimus. Saalitäiest Eesti Kultuuri Koja konverentsile kogunenud inimestest tõstsid käe vaid neli või viis, kellest kaks olid pärimusmuusika keskuse saali nurgas istunud helimehed. Sellele järgnes küsimus meie pärimuskultuuri jätkusuutlikkusest, millele Indrek Saar vastas, et pärimuskultuuriga on meil kõik väga hästi, nägemata selle väite vastuolu äsja saalist avanenud pildiga. Kuidas saab meil olla pärimuskultuuriga väga hästi, kui suur enamik meist ei tunne omakultuuri baasteksti? Väide, et pärimuskultuuriga on kõik väga hästi, sest inimesed käivad kontsertidel, on võrdväärne väitega, et rahvatervisega on kõik hästi, sest inimesed käivad arsti juures.

Küsimuse peale pärimuskultuuri lisamisest meie üldhariduskooli õppekavadesse tekkis konverentsisaali täielik vaikus ning paneeldiskussioonis arutlenud (Indrek Saar, Aet Maatee, Tiina Lokk-Tramberg) otsustasid jätta sellele kui liiga spetsiifilisele vastamata. Oli Marju Lauristin enne öelnud, et meie ühiskonnas puudub arutelu teemal, mis on see, mis tagab väikese kultuuri ja keele järjepidevuse. See vaikuse moment oli vinjett tema sõnade kinnituseks.

Juulis, XXVIII Viljandi pärimusmuusika festivali avatervituses ütles president Ilves, et sügava ja jõulise kultuuriga maa ei karda teisi rahvaid, vaid oskab hinnata teiste kultuuri, tolereerida ja sallida, tundmata selles ohtu iseendale või oma kultuurile. Täna päevakorral olev «võõrahirm» peegeldab aga selgelt, et meil puudub see sügav kultuur, milles me veendunud oleksime, see kultuuripinnas, millele toetub meie identiteet.