Merle Purre: väärikas on enda eest võidelda

Merle Purre. Foto: Erakogu

Milline kujutluspilt kerkib silme ette, kui öelda «väärikas inimene», küsib vaimse tervise probleemidega tegeleva MTÜ Peaasjad liige Merle Purre. 

Ehk võib selles kujutluses leida rahu ning väljapeetust, justkui perfektsuse tasast hõngu... Väärikal inimesel ei ole muresid, vähemasti ei lähe ta neid teistele kurtma – kas pole nii? Ent mind paelub teistlaadi väärikus. Selline, millesse on kastetud julged hinged võitlustandritel; väärikus, mis peegeldub pilgus, mis on silmanud sihti – hoolimata sellest, kui kaugel võib olla too tõotatud maa. Väärikus, mis ei hooli raskustest või halvakspanust, mis mõistmatute(s) mõtetes võitlejatele osaks saab.

Äsja lõppenud oktoober on ülemaailmselt tuntud vaimse tervise kuuna. Selle aasta temaatiline valgusvihk oli pööratud väärikusele vaimses tervises.

Uus algatus vaimse tervise eest

Võitlusi on vaimse tervise sõjaväljadel mitu. Mõõku saab ristata nii omaenda tervise nimel kui ühiskondliku teadmatuse vastu. Viimases saavad muidugi kaasa lüüa kõik, kel on tahtmist selle eesmärgiga ühineda. Nukraid, ent võitlusele ärgitavaid numbreid võib statistika avarustest leida küllaldaselt. Nende jaoks, kelle jaoks vaimse tervise probleem pole ainult number ekraanil, vaid igapäevaelu, saavad pidada kõige raskemaid lahinguid – lahinguid iseendaga, hoidudes samal ajal tervishoiusüsteemi masinavärgi põhjalikku õlitamist vajavate hammasrataste vahele libisemisest.

Vaimse tervise kuu jooksul sai alguse ka üks uus liikumine. Õigupoolest hakkas idee võrsuma juba päikselisest arvamusi täis suvepäevast Eesti keskel, kus tulid kokku inimesed, kellele noorte vaimne tervis on südameasjaks. Puudutab see lähemalt või kaugemalt ju kõiki, ent ühiskondlike muutuste käimalükkamiseks on vaja julgeid võitluskaaslasi.

Muutused ei tule kergelt, seda võib igaüks tõdeda. Inspireerivaid lauseid võib ju pilduda igaüks, aga loevad teod.

Noorte vaimse tervise portaalist Peaasi.ee võrsunud liikumine «Peaasjalikult noored» loodab kokku tuua noori, kes saavad üheskoos häälekandjaiks vaimse tervise temaatikas. Üks liige sõnab: «Minu jaoks on vaimse tervise teemadega tegelemine ja nendest rääkimine oluline, sest ma olen aastaid olnud ise selle kannataja rollis. Kui läbi meie tegevuse on kasvõi ühel noorel kergem või ta tunneb end vähem üksi, oleme me minu arvates oma eesmärgi täitnud.» Teinegi leiab: «Ma teen seda kõike oma õetütre pärast, kes on kõige tähtsam inimene mu elus. Minu jaoks on tähtis, et ta kasvaks üles maailmas, kus ta ei pea enda tundeid, läbielamisi peitma, ja kus talle ei öelda, et ta on «liiga noor, et kurb olla», kui ta räägib enda tunnetest.» Jätke mulle alles mu noore naiivse maailmamuutja optimism, kui mõtlen, et ehk ongi see võimalik.

Muutused ei tule kergelt, seda võib igaüks tõdeda. Inspireerivaid lauseid võib ju pilduda igaüks, aga loevad teod. Mõtteisse sisse kodeerunud mustrid on oivaliselt märkamatud ja püsivad. Sellesama kirjutise sünniloosse puges sisse võitlus minus eneses: kas järgida plaane, pidada rangelt kinni mõeldud tähtaegadest – ning astuda samm ületöötamise poole? Või öelda, et «Ei, ma ei jõua praegu,» ning kasutada enda unetunde magamiseks?

Enda eest tuleb hoolt kanda

Töötan ise igapäevaselt vaimse tervise probleemide häbimärgistamise teemadega; aga ikka tekib mul mõte – kuidas saan ma öelda, et ma ei jõua? Mõistsin, et oht oma vaimsele tervisele liiga teha ei tundunud mulle «piisava» põhjusena endale puhkust anda.

«Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,» nagu tõdes Jaanika Tammaru Tanknaisena Tartu teatris «Must kast». Seisin silmitsi küsimusega, millele usutavasti paljud meie eduühiskonnas vastust otsivad: kuidas saada aru, millal enam ei pea hambad ristis, tervise arvelt, hakkama saama?

Väärikuse ja vaimse tervise teemadel võiks ju vabalt üles hõigata igipõlise tõe: kohelge igaüht väärikalt! Ent on veelgi olulisem, et me suhtuksime iseendasse väärikalt.

Väärikuse ja vaimse tervise teemadel võiks ju vabalt üles hõigata igipõlise tõe: kohelge igaüht väärikalt! Ent on veelgi olulisem, et me suhtuksime iseendasse väärikalt. Et saaksime aru, et oma murega (olgu see seotud vaimse või füüsilise tervise või hoopis millegi muuga) võitlemine ongi väärikus. Austus enese suhtes tähendab, et ma hakkan sellele vastu. Just nii edukalt, kui ma just tol hetkel oskan ja suudan. Ja hakkan vastu ka kõigile neile, kes ei näe minu muret murena.

Ahjaa, ja mis sai minu enese dilemmast? Kaalusin kaua, mida selle kirjatükiga teha. Kirjutamise lubadus sai mul antud ju nii endale kui ka lahingukaaslastele. Kui nüüd ei jõua, siis ei jõua ju veel mitu nädalat – kiire-kiire keskel ei ole aega südamest kirjutamiseks.

«Küllap vajab keegi sellele võitlusele üleskutsumist rohkem kui mina oma unetunde..,» mõtlesin veel. Ent ma võtsin endale need tunnid. Mõne puhkepäeva ka. Ja kirjutasin valmis siis, kui ei hammustanud sellega küljest tükki enese heaolust. Väärikad on need, kes võitlevad – oma tervise eest ja ühiskondliku stigma vastu.