Rait Maruste: vajame mälestusmärki kogu Eestile

Rait Maruste
, endine Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik, Reformierakonna liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rait Maruste.
Rait Maruste. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Meie oma riigi – Eesti Vabariigi – sajas aastapäev tuleb vääramatult. See on ainukordne sündmus ja väärib esiletoomist ja äramärkimist väärikal ja hästi läbi mõeldud viisil.

Kahtlemata on Konstantin Päts Eesti omariikluses silmapaistev kuju, keda teatakse ja tuntakse. Eks ta aitas oma tuntusele ka ise jõudumööda ja üsna sihipäraselt kaasa. Nii avati tema enda eluajal ja osalusel ausammas Pätsi sünnikohas Pärnumaal Tahkurannas. Nõukogulased küll hävitasid selle, kuid iseseisvuse taastamisel taastati ka mälestussammas ja see seisab seal tänini, Riia maanteest kilomeeter mere poole. Nagu teame, sellega Pätsi isiku ja poliitiku/riigimehe vastuolulisus ei ammendu. Kui Velliste idee teostada, kaasneks sellega veel kord ja pikaks ajaks kogu pätsiaana.

Komandandi aed, mida Pätsi ausamba asukohana nähakse, on erakordne ja ainulaadne koht parlamendihoone kõrval. Selle sisustamine rahvusliku mälu, au ja uhkuse monumendiga oleks asjakohane. Sinna ühe isiku monumendi püstitamine kitsendaks põhjendamatult koha ja sündmuse ühele, kuigi silmapaistvale isikule. Aga tähistame mitte Konstantin Pätsi, vaid Eesti Vabariigi sajandat sünniaastapäeva. Eesti on parlamentaarne, mitte presidentaalne riik. Ühe isiku esiletõstmine või riikluse aastapäeva isikustamine on raskesti sobituv meie tänapäevase demokraatia ja rahvusliku (euroopaliku) meelsusega.

Eesti Vabariiki lõid ja taastasid paljud inimesed, kes võtsid otsustavatel hetkedel vastutuse ja teostasid selle, mis rahva meelel ja keelel. Ja sellistena väärivad nad meie igikestvat austust ja lugupidamist ning me võikski luua ja püstitada monumendi «Eesti Vabariigi loojatele ja taastajatele».

Jah, ka taastajatele, sest ilma taastajateta oleks sõdadevaheline Eesti Vabariik taandunud episoodiks ajalooraamatuis ja tasapisi kustuvas rahvuslikus mälus. Me olime ju sellele pöördumatule protsessile üsna lähedal.

Nüüd, kus aeg on teinud oma töö, on ehk aeg ja koht leppimisele ja üksmeelele kahe taastajate tiiva vahel, sest omal viisil aitasid mõlemad kaasa lõpptulemusele. Ja lõpuks maksab see, mis välja tuli – oma Eesti riik. Ja selle teokssaamine väärib soliidset mälestusmärki esinduslikus kohas – parlamendi kõrval Komandandi aias.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles