Tuuli Stewart.

FOTO: Pm

Eluaeg kommunikatsioonis töötanuna võib siiski valitsuskommunikatsiooniga kohtudes uute kogemuste otsa sattuda, kirjutab Eesti Kultuuri Koja liige Tuuli Stewart.

Tik-tak, tik-tak. Jälgin kella klõpsivaid numbreid kasvava ärevusega. Taksojuht Peeter rahustab mind: «Gonsioris on remont, aga ma tean kõrvalteed.» Kiirustan Ministeeriumisse. Seal vajatakse oskajat inimest kommunikatsiooni osakonda. Tunnen, et mind oodatakse. ..:57. Kohtumine on 3 minuti pärast, pean veel vaid mõned trepiastmed võtma.

Huuh, kohal! Seisan keset katedraalilikku fuajeed. Vaatan otsivalt ringi… ja kangestun. Terve rivi õrnades kahekümnendates pikajalgseid kaunitare on üles rivistunud. «Kas tulite ka konkursile?» kõlab kõrvalt. «Jah, aga trikoovooru ma ilmselt ei pääse.» Kihistamine turvalise klaasi tagant kinnitab minu kõhklusi. Helistan sõbrale, et öelda -olen aega raisanud. Ta ei saa vastata. Saabub asjalik ametiinimene, kes juhatab neiud edasi. Hakkan juba välisukse poole astuma, kui… keegi küsib mu nime. Jajah, mina. Ma… Seletan, et otsustasin lahkuda.

«Ei-ei, see oli üks teine konkurss.»

«Jaana,» naeratab ta.

Jään.

Seitse minutit pärast kokku lepitud aega liigume koos meiega liitunud Kommunikatsioonijuhiga eelmistest kohtumistest umbsesse akendeta ruumi. Ulatan oma visiitkaardi. Vastuseta. Jaana tutvustab pobinal ja kiirustades kolmandat. Püüan kinni vaid «Malle».

Eeldatava jääd murendava sissejuhatuse asemel lajatub nurgeline küsimus: «Kas räägime Sina või Teie?» «Mina Teid teietan.» «Selge. Miks saatis valdkonnaväline inimene meile oma siivii?»

Püüan ennast koguda. «Väline? Juba? Kas oleks pidanud siiski sinatama? Ei, ma ei saa. See pole kohane,» mõtlen kiiresti. Valjusti püüan aga kombata, kus me oleme: «Valdkonnaväline? Olen kommunikatsiooni õppinud pikalt, arendades ennast nii tehnilises meisterlikkuses (keeled, sh arvutikeel, raportite koostamine, finantsid), töötanud head kommunikatsiooniteadmist ja -tunnetust nõudvatel positsioonidel mitme riigi heaks, täiendanud eneseväljenduse erinevates vormides süvendatult ja loovalt. Olen kirjutanud kogu oma teadliku elu, koostanud tekste kõrgetele ametiisikutele ja nimekatele firmadele, töötanud vandetõlgina mitmes kultuuris, avaldanud teadusartikleid ja olnud kolumnist sotsiaalsetel teemadel. Aastaid olen õpetanud seda ka teistele koolitajana. Püüdsin seda oma siiviis ja avalduses näidata».

«Jah, aga meil õpitakse seda Tartus erialana kolm aastat. Teil seda diplomit ei ole.» Tema rõhuasetused ei jäta kahtlust selles, mis defineerib meie ja nemad.

«Ei,» pean kahetsusega noogutama. «Aga mul on rahvusvaheline diplom… ja kultuuriloo ja keeletundmise… ja …diplomid, lisaks …magistri kraad, lõpetamisel riigiteadlase õpingud spetsialiseerumisega ühiskondlikule kommunikatsioonile… Pealegi, mis on ikkagi kommunikatsioon? Püüame siis selle defineerida. Võimalik, et me näeme seda valdkonda erinevast küljest? Olen aastaid töötanud nii riigi-, era- kui kolmandas sektoris suhete ja meedia alal. Näen suhtluse ja huvide erinevaid tahke. Lisaks õpetan juba kaua eesti keelt ja kultuuri siinsetele muulastele, eestlastele suhtlemist nende kultuuridega, mida tunnen. Mõtleme avaramalt? Usun, et… mõistan riigiasutuse kommunikatsiooninõuniku ülesannet… lihtsalt laiemalt. Praegu on sellised olulised ajad, kus… neid oskusi vaja võiks minna.»

Kõik see ei tule mitte ühe joruna, vaid on pigem vaevaliselt rebitud katked ja lausejupid, mida järjekindlalt püüan suruda selle vahele, mida Malle ise endast ja oma muredest räägib. Jõuan veel torgata, et soovitan lisaks küsida guuglilt minu nime alt – sealt paistab ka kergesti kätte.

Hmh, ise oleksin sealt alustanud, kui kedagi palkama peaksin. See ju peaaegu nagu luurele minek – koos kommunikeerida.

Laual piniseb nutikas aparaat. Minu vastas istuja tormab reageerima. Näen, et olen esimese seti kaotanud. Jaana püüab tekkinud pausi täita ja küsib kombekalt, mida Ministeeriumi kommunikatsioonis olulisena näen.

Olen kodutöö ära teinud ja tean, et tema mõned kuud tagasi kaitstud magistritöö teema oli «Mulje kujundamine töövestlusel». See aitab ennast koguda. Jõuan jälle poole lauseni näitega hommikustest uudistest, kui vahele lõikab Kommunikatsioonijuht: «Minister andis eile kümme intervjuud, me oleme katnud kõik kanalid, mis olemas on, rohkem pole lihtsalt võimalik! Mina ei puhka, hakkan hommikul kell 7 tegutsema ega lõpeta õhtul enne kella 11. Iga päev!»

Püüan leebeks jääda: «Panen Teie ärrituse siis väsimuse arvele. Kinnitangi, et …»

«Mis mõttes ärritunud,» peaaegu kriiskab ta. Mõistes hetk hiljem oma enesekaitse grotesksust ja kohatust, vakatab.

Jälle sekkub tasane Jaana, et olukorda lahendada: «Vaatan, et olete viimased aastad olnud oma aja peremees. Kas tööl käimine ei hirmuta?»

«Olen ka täna oma aja peremees, olen ikka olnud. Mida Te sellega mõtlete?»

«No, meil tuleb ikka kohal käia ja… Ilmselt tuleb olla kättesaadav ka töövälisel ajal.»

«Kuidas palun?» mõtlen kohkumusega. «Enne olin isehakanu, pole Tartu Ülikooli baka diplomitki. Nüüd olen logard, sest eraettevõtja ei käi ju tööl.»

Valjusti püüan selgitada, et olen tegelikult töösõltlane, töötan ka siis, kui ei peaks. Olen töötanud kohtadel, kus teeninud palju, töötanud rohkem aga omaenese arengu huvist. Selgitan vaatamata jätkuvatele vahelesegamistele, et kui pole kuupalka ühelt tööandjalt, tuleb isegi rohkem pingutada ja ratsionaalne olla, et ka ettevõtja…

Minu üllatuseks on hea võmm/paha võmm rollid vahetunud ja kaitsele asub seekord Kommunikatsioonijuht: «Ma ei nõua minu osakonnas mingeid tagumiktunde. Peaasi, et töö saab tehtud».

Minu riik, minu ministeerium, minu osakond – kus ma seda varem olen kuulnud? Pole aega edasi mõtelda. Nutimasin hõivab taas Malle kogu tähelepanu. Et auku täita, püüan Jaanale selgitada, kui oluline on minu arvates kohtuda inimestega päriselt, mitte liinide vahendusel, mitte e-postitades.

«Majas on ajakirjanik. Ta võib leida kellegi teise, kellega rääkida,» seletab Malle, ,  kas mulle või endale.

Jaana jätkab vastavalt talle ette antud stsenaariumile, vedades paberilehele ristikesi ja kriipsukesi. «Mis on Teie motivatsioon sellele töökohale kandideerimiseks?»

Vastan siiralt, et mure Eesti pärast. See on kirjas ka minu ühelehelisel avaldusel, mida nüüd «motivatsioonikirjaks» on kombeks nimetada. Seda aga, usun, pole olnud aega uurida. Tunnen, et pean mind puurivatele mõistmatutele pilkudele veel midagi poetama. Ütlengi, et tunnen kohustust aidata Eestit paremaks teha. Ka minu kolmest lapsest on vaid noorim siin ja ma ei tahaks, et mu lapselaps Eestist ära läheks. Nii teen, mida oskan ja suudan, et tal siin oleks heam elada.

Mõlemad vastas istujad seiravad mind. «See nimi? Kas Te olete Eestist väljaspool elanud?» Tunnen, et kukk on kolmandat korda laulnud ja mind võõraks kuulutanud. Muidugi olen ma Eestist väljas elanud. See oli ju minu siiviil ja tutvustusel kirjas (rahvusvaheline kogemus). Ja nimi? Mis see siia puutub? Eestlaseks kasvatakse, mitte ei sünnita. Malle nime ma ju ei kuulnudki.

«Mida ootate sellelt töökohalt?»

«Põhiliselt, et poleks igav ja nõme,» põrutan mõtlemata. Lisan silumiseks paar lauset, aga mõtet see ei muuda.

«Milline peaks olema Teie ülemus?»

«Eelkõige inimene.» Takerdume. Justkui poleks kummalgi poolel enam midagi öelda. Süveneb kahtlus, et lennukatel ideedel teadmistepõhisest arenevast Eestist ja innovaatilisest erinevusrikkast Euroopast, mida Ministeeriumi kodulehed ja tulevikuvisioonid pakuvad, pole selles majas endas veel tiibu lehvitada lastud. Talendid peavad teise kodu otsima.

«Mis on Teie palgaootus?» üllatab Jaana uue teemaga, kui ilmselt maja mööda liikuvale ajakirjanikule mõtlev Malle on ka mõtetest tagasi.

«Oh?!» olin vaikselt lootnud, et jõuame siiski rääkida ka sellest, mida on vaja teha ja mida ma oskan või suudan. Palgajutt on nagu kohvi pakkumine hilisele külalisele – keegi ei pea siis otse ütlema, et hakkame nüüd minema.

«No, ma uurisin kodulehelt ja tean, mida pakute.»

«Ja ikkagi – mis on Teie ootus?»

«Ah,» hakkan tüdinema, «kui ma ütlen 800, ei võta te mind tõsiselt; kui ütlen 3600, tõmbate mind nimekirjast maha. Mis sellest rääkida?» Tantsime veel natuke rahanumbrite ümber, paaristantsuni ei jõua. Avaldan lõpetuseks lootust, et saame seda arutada siis, kui tööst räägime.

Lahkume emotsioonitult. Ei mingeid kallistusi või käepigistusi, tänan-et-saite-tulla vormeleid. Nutimasin on jälle oluline. Seal piiksub tõeline kommunikatsioon. Riikliku tähtsusega.

Läbin tühjaks jäänud fuajee, vaikselt sahisevad klaasuksed lasevad mu värvilisse sügispäeva. Ohh!

Valin oma nuppudega Nokial uuesti sõbra numbri. «Tere, Tuuli! :)» vastab tuttav hääl. «Kuidas elad?» «Juba hästi :)».

Tunnen vabanemist. Tean, et olen olemas.

 


Põhjalikumalt arutletakse selle üle, millist Eestist me ise iga päev kujundame, 30. - 31. oktoobril vastutuse ja kultuuri konverentsil Viljandis. 

Autori kirjaviis on muutmata.