Kaja Peterson

FOTO: Erakogu

Öelda, et mingi protsent loodust on meil juba hoitud ja säilitatud ning see on piisav, et tänased ja tulevased inimesed saaksid eksisteerida, on ennatlik, kirjutab Säästva Arengu Komisjoni esimees Kaja Peterson. (Vt Indrek Veso: looduskaitse on Eestis põhiseadusvastane.)

Loodus on selleks liiga keeruline süsteem, et inimene võiks otsustada, et mingi protsent loodust on talle piisav.

Tegelikult me ei tea, kui palju loodust on meile ja meie lastele eksisteerimiseks vaja. Loodus sõltub kliimast, geoloogiast, sõltub õhu ja vee kaudu levivast saastest, mis võib olla pärit tuhandete kilomeetrite kauguselt. Sama lugu on Eestist pärit saastega – see kahjustab loodust ja inimesi Eestis, aga ka meist palju kaugemal.

Teadusuuringud näitavad, et mitmed piirid meie planeedi looduses on juba ületatud: liigid kaovad, häiritud on fosfori ja lämmastiku ringlus, kliima muutub, tekivad ulatuslikud tehismaad, mis tõrjuvad loodust inimesest järjest eemale. Mõned inimesed näevad selles suurt ohtu endi ja laste eksistentsile, teised on pahurad, sest loodusel ei ole enam anda kõike, mida võtta tahaks, kolmandad on muutuste suhtes ükskõiksed. Kasvav inimeste arv planeedil ja nende soovide paljusus suurendab survet loodusele, mida iga inimene vajab eluks, loominguks ja sissetulekuks.

 

Loodus ja inimese eksistents

Kena on jalutada metsas, rabas, mererannal ja jõe või järve ääres, korjata seeni ja marju, ujuda, püüda õngega kala, sõita paadiga, binokliga vaadelda, fotografeerida jne. Loodus on ilus ja võimas, igal aastaajal ja iga ilmaga. Loodus annab inspiratsiooni loomeks, lõõgastab ja annab võimaluse olla omaette. Kui inimesel juba on koht, kus looduses käia, siis teeb ta seda ikka ja jälle. See on justkui palverännak, mille järel tunneb inimene end värske ja igapäevasest stressist puhastatuna ning mis peaasi – see on täiesti tasuta. Kuu lõpus arvet postkasti ei tule. Ja levinud arvamus on, et loodus on olnud enne inimest ja püsib ning kohaneb ka koos inimesega.

Kuid inimeste huvid looduse suhtes ei ole ainult selle nautimine ja tingimusteta vaatlemine. Inimese eksistents sõltub otseselt loodusest – õhust, mida ta hingab, veest, mida ta joob, mullast, mida ta kasutab toidu tootmiseks, maavaradest, mida ta kasutab energiaks ja erinevate toodete valmistamiseks, liikidest, keda ta kasutab toiduks ja ravimiteks.

Inimese eksistents sõltub loodusest ka selles plaanis, et kõik jäätmed ja heitmed, mis looduse kasutamise tulemusena tekivad, peavad samuti loodusesse mahtuma. Loodus peab nendega kuidagi toime tulema, neid lagundama ja puhastama. Seda, kui palju inimene loodusest võtab ja sinna tagastab, arvestatakse ökoloogilise jalajälje kaudu. Eesti ökoloogiline jalajälg on 5,6 globaalset hektarit inimese kohta, maailma keskmine on 2,6. Teisisõnu inimene Eestis võtab loodusest ja tagastab sinna jäätmete ja heidetena rohkem, kui loodus suudab selle taastamise, lagundamise ja puhastamisega toime tulla.  

500 miljonit aastat 200 aastaga

Peasüüdlane on teada, see on meie energiasektor, mis põhineb fossiilsel maavaral – põlevkivil, mille kättesaamiseks, töötlemiseks ja põletamiseks kulub suurel hulgal maad ja vett. Samuti tekib selle tegevuse tulemusena suurel hulgal heitmeid õhku, jäätmeid maapinnale ja puhastamist vajavat vett.

Aga Ida-Virumaa on Tallinnast kaugel ja Tallinna inimesed ehk pea pool Eesti elanikkonnast ei mõtle kuigi tihti selle peale, millest tuleb elekter ja soojus ning kuidas need temani jõuavad. Ehk vaid siis, kui laekub igakuine elektriarve koos võrgutasu ja taastuvenergiatasuga. Tihti on need summad suuremad kui tarbija enda elektritarbimise kulu.

Arvel ei ole põlevkivielektri tekitatud kulu loodusele ega seeläbi inimesele. Nii võibki jääda mulje, et taastuvenergia on kallis ja põlevkivielekter odav. Põlevkivi on aga taastumatu loodusvara, mis on tekkinud enam kui 500 miljoni aasta eest, praegu on see pärast 200 aastast põletamist ammendumas.

Samas on põlevkivi võimaldanud meile suhteliselt mugavat äraolemist ja tuleviku pärast mitte väga muretsemist. Põlevkivi on olnud meie oma – ise teame, millal ja kuidas seda kasutame. Kuid maailm muutub ja Eestil tuleb sellega sammu pidada. Kõik mittetaastuv on kaduv ja vajab asendajaid taastuvate näol, sest energiat vajab inimene nagu õhku ja vett.   

Uhked, pahurad ja ükskõiksed

Eesti inimesed on vastandlikud: linnas elades lepime saastunud õhu, müra ja kaaslinlastega külg külje kõrval elamisega. Kuid linnast eemale kolides või seal ainult puhkepäevadel või suvel olles soovime olla naabritest võimalikult kaugel ja omaette. Nii valimegi enamasti suve- või maakoduks kauni loodusega paiga loopealsel, mere, jõe või järve ääre. 

«Siin tahaks puhata!» õhkab inimene. Aga vaja oleks maja ja kõrvahooneid, vaja oleks teed, maste ja torusid (elekter, vesi, internet), aeda, mis takistaks metsloomi, kes võivad kaasa tuua ohtlikke haigusi või tekitada muru segamini ajades ja viljapuude koort närides kahju. Inimene ei jää uskuma, kui talle kinnitatakse, et kuigi mõte rajatistest on tore, ei lähe see loodusega kokku. Eriti seal, kus loodus on eriline ehk kus asuvad looduskaitsealad ja rahvuspargid.

Nii nagu loodus on mitmekesine, nii on ka inimesi mitmesuguseid. Mõned on uhked, et nad elavad erilise loodusega paikades, mõned on pahurad ja nõuavad selle eest hüvitist, kui nad kõiki oma majanduslikke huvisid ellu viia ei saa, mõnedel on aga loodusest ükspuha.

Kui palju ühte või teist tüüpi inimesi on, ei oska öelda. Aga pahurate hääl kostub aeg-ajalt väga valjusti ja nõudlikult üle teiste inimeste häälte. Sest nagu ikka, see, kes on rahul, ei hõiska, vaid mõnuleb vaikselt omaette. Need, kel ükspuha, ei võta samuti sõna – neil on ju ükspuha. Nii jääbki kõlama pahurate hääl.

Kuna loodus on aga kõigi inimeste jaoks eluliselt oluline, olgu nad looduse üle uhked, selle suhtes pahurad või ükskõiksed, ei saa pahurad ülejäänutele arvet esitada. Keegi inimestest pole loodust loonud (kui ehk välja jätta pärandkooslused, mis on eeskätt inimese käe all kujunenud ja mitmekesistunud).

Arve hoidmise ja kahjustamise eest

Huvitav, mis juhtuks, kui võimaldada kõigi looduse suhtes pahuratel inimestel anda oma erilise loodusega maad nendele inimestele, kes on looduse üle uhked. Või mis oleks, kui Ida-Virumaa inimesed esitaksid teiste maakondade inimestele, kes kasutavad põlevkivielektrit, arve selle eest, et nad peavad taluma kehvemat välisõhku ja vett? Või kui sama teeksid Eesti saastet taluvad naaberriigid?

Aga sellise mõtteviisiga kaugele ei jõua, sest see poleks õiglane kõigi inimeste ja looduse suhtes. Sest miks peaksid ühed inimesed loodust hoidma ja teised mitte, kui kõik inimesed vajavad loodust samamoodi. Loodust saab hoida ja säilitada nii iseenda kui tulevaste põlvede jaoks vaid üheskoos.

Nii tulebki tunnistada, et inimesed armastavad loodust seni, kuni see ei hakka takistama nende majanduslikke huvisid.

Ei tohi aga unustada, et loodus aitab inimestel toime tulla nende majanduslike huvide tagajärgedega, kuigi seda vaid teatud piirini. Ärme paneme seda piiri proovile. Püüame olla uhked oma looduse üle ja selle hoidmise kaudu panustada inimese eksistentsi jätkumisse meie planeedil.