Birute Klaas-Lang: kes on meil, Eestis, eestlane?

Professor Birute Klaas Foto: Margus Ansu

Tänapäeva inimesed, perekonnad on palju enam mitmekeelsed, kui see oli 30–40 aastat tagasi. Olin oma kolme kodukeelega (eesti, leedu, vene) klassikaaslaste seas üsnagi valge vares. Mul ei olnud eelkoolieas kedagi ei kodus ega kodust kaugemal, sugulaste seas, õues mängides, ükskõik kus (see «ükskõik kus» oli muidugi endise Nõukogude Liidu piires), kellega ma poleks saanud oma jutud ära räägitud. Kõik, kellega ma suhtlesin, said minust aru. Ja mina sain omakorda kõigist aru. Alles koolis tekkis tasapisi mõistmine: see, mis minu jaoks oli väga tavaline – et inimesed oskavad ja kasutavad igapäevaelus kahte-kolme keelt –, ei pruugi teiste laste jaoks üldse tavaline olla.

Tänapäeval on kõigil suhtlusringis ja suguvõsas mitmekeelseid peresid vägagi palju. Minu lemmiknäide on kahe imearmsa tütrega eesti-jaapani pere, kus on kasutusel kolm keelt (eesti jaapani, inglise). Kuna pere elab Soomes, siis oskavad need tirtsud – seitsme- ja viieaastane – nendele kolmele keele lisaks vabalt ka soome keelt.

Kui lähtuda eeldusest, et isik saab ennast samastada ainult ühe etnilise kogukonnaga, siis sellisel mitme keele ja kultuuriga, eri riigis ja keelekeskkonnas oma lapsepõlve, õpingu- ja tööaastad mööda saatnud inimesel võib olla väga raske vastata küsimusele «Kes sa siis oled?».