Miks on EuroLiit meil nii populaarne, kui ta on igav ja bürokraatlik, küsib meediaekspert Raul Rebane.
Raul Rebane: euroliidu populaarsuse saladus. Minu hüpotees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen pikka aega otsinud vastust ühele veidrale paradoksile. Ja nimelt: miks on Eestis toetus Euroopa Liidule ebanormaalselt suur. Ükskõik millist uuringut või baromeetrit me ka ei vaata, ikka püsib see kindlalt üle 70 protsendi. Igasugustest kõikumistest hoolimata. Isegi neil hetkedel, mil teistes riikides on toetusprotsent olnud 50 ringis.
Miks me nii väga armastame seda, mis Brüsselis toimub? Miks ei suuda me ELi võlule vastu seista? Seminarid ja testid, mille käigus olen uurinud ELi müüti, näitavad, et see ei tohiks kuidagi nii olla! Hakates reastama sõnu ELi kohta, mida inimesed teavad, saame päris koleda komplekti.
Kõigepealt – EL on surmavalt igav! Püüdsime kunagi oma telekolleegidega välja mõelda teleformaati, mis oleks maailma kõige igavam, mida keegi vaadata ei taha, millel oleks lausa negatiivne reiting. Ei olnudki väga keeruline! Panime sõnad rivisse ja saime sellise tulemuse: «Innovatiivne hariduslik-religioosne saade Euroopa Liidust». Ei kujutagi ette, kuidas õnnestuks seda teemat populaarseks rääkida. Seda näitasid ka reitingud ajal, mil tehti tegelikult väga huvitavaid ja sisulisi saateid sellest, kuidas Brüsselis asjad käivad. Aga ometi – me pooldame...
EL tundub meile tundmatu. Kui jalutada Tallinnas esimesse ettejuhtuvasse sushi-baari ja küsin inimestelt midagi ELi kohta, ei osata vastata. Enamiku teadvuses on Bologna protsess, Lissaboni lepe, Maastrichti kriteeriumid ja Riia palsam enam-vähem seesama asi.
Enamik pole suutelised «seal» toimuvat adekvaatselt analüüsima. «Seal» toimub midagi, seda küll. Aga mis «seal» toimub? Kui palju tänaval vastutulijast oskaks öelda ELi presidendi või välisministri nime? Van Rompuy? Pole kuulnud!
EL on bürokraatlik. Seal on mingid reeglid, mis surutakse meile peale. On müüt, kuidas meie, eestlased, täidame neid ELi nõmedaid reegleid, mida keegi teine ei täida, saksa täpsusega... Aga me pooldame ELi!
Kui palju inimesi Eestis mõistab, kuidas toimivad Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament? Aga mida teevad meie valitud parlamendi liikmed? Isegi Indrek Tarand – pani oma 100 000 häält tasku ja kadus. Mida ta seal teeb? Võib-olla kõige enam teatakse Tunne Kelamit. Aga seal on ka fraktsioonid – rohelised, liberaalid... Minge jälle sushi-baari ja küsige, kas keegi on võimeline seda lahti rääkima.
Kui kõik on nii, nagu ma kirjeldan, siis, pagana pihta, peab olema üks väga hea põhjus, miks me ometi ütleme ELile «jah». Kas inimesed osteti rahaga ära? Ei! Mis on üldse kõige tuttavam sõna peale rahaühiku , milles sisaldub «euro»? Euroremont?! Aga me pooldame! Miks?
Kui Indrek Tarand tegi kampaaniat, tarvitas ta mõnikord umbes sellist väljendit: «Teised parteide eest, mina Eesti eest.» Ja siit vist hakkab välja kooruma vastus.
Tõestuseks võtsin välja riskianalüüsi aastast 2003. Oli ELi astumise kriitiline periood: minna või mitte. Riskidena sai välja toodud viis peamist. Kõigepealt välismõju. See tähendab, et teised riigid on vastu ja me läheme nendega koos. See ei töötanud. Teiseks emotsionaalne resonants – vähem informeeritud gruppe püüti mõjutada, rebides kontekstist välja niisuguseid ELiga seonduvaid detaile nagu suhkru hind, iseseisvuse kaotus, välismaalased ostavad ära maa jne.
See ei töötanud. Aktiivsed infogrupid tekkisid pool aastat enne referendumit, kuid väga jõuliseks need ei kujunenud. Pigem aitas nende argumentatsioon kaasa ELi populaarsuse kasvule. Sel hetkel tundus vähetõenäoline, et kerkib esile mõni mõjukas ELi-vastane poliitiline grupp. Ta siiski kerkis, augustis hääletas Keskerakonna kongress ELi vastu, kuid isegi see ei mõjunud.
Viiendaks, muukeelse elanikkonna vastuseis. Aga ka see ei toiminud, hoolimata sellest, et Ida-Virumaal olid toetusprotsendid selgelt väiksemad. Leidus isegi vald, Alajõe vald, kus referendumil hääletas ELi poolt 38,4 protsenti ja enamik oli liitumise vastu.
Ida-Virus käis hääletamas 57 protsenti, neist «jah» ütles 56 protsenti, samal ajal kui mujal Eestis oli see näitaja 68 protsenti. Seega, hoolimata kõikidest probleemidest ja hädadest ELis, peab olema mingi teisi ületav, dominantne põhjus, miks me Brüsselit toetame, muidu võrrand ei lahendu.
Olulise ja väheolulise teooria selgitamiseks teen ühe ajaloolise kõrvalepõike, kus mulle see asi väga värvikalt ära seletati.
Umbes 40 aastat tagasi käisid Tartu Ülikooli tudengid giidideks Leningradis, eelkõige lihavõttpühade ajal, kui sinna tuli vähemalt 6000 soomlast ja seal ei olnud piisavalt soome keelt rääkivaid giide. Ka mina käisin seal ühe korra. Enne seda läbisime kursused, kus küsisin meie õpetajalt Vasjalt: «Mis on giidile kõige tähtsam asi Ermitaažis?» Tema vastust ei unusta ma kunagi. Ta ütles: «Ermitaažis on kõige tähtsam jälgida, et purjus Soome turist ei lõhuks ära skulptuuri, see maksab miljoni. Muul pole praktiliselt mingit tähtsust!» See lause on siiani tugevalt juhendava iseloomuga, kui tuleb asja ivani jõuda.
Seega, siit minu väide dominantsest põhjusest, miks me ELi armastame – EL on valdava osa eestlaste südames meie turvalisuse garant. Selles plaanis ei ole ELil ja NATO-l Eestile oma põhifunktsioonides mingit vahet.
President Toomas Hendrik Ilves ütles ühes augustis peetud kõnes, et oleme 20 aastat võidelnud selle nimel, et ei korduks aasta 1940. Tundub, et täpselt nii see ongi. Haavad meie sees on nii sügavad, et paaniline hirm, et jälle võiks midagi juhtuda, ületab kõiki muid tundeid. EL tähendab meile turvalisust, turvalisus tähendab meile iseolemist.
See tõi kaasa, et mingil perioodil olime valmis astuma ükskõik millisesse organisatsiooni, ELi, NATOsse, SEATOsse, liblikakorjajate liitu, kuhu iganes, kui see annaks mingisugusegi garantii, et 1940 ei korduks. 1939. aasta üksiolemise tunne on niivõrd sügav.
Uuringuid vaadates tõestab seda ka vanusegruppide suhtumine.Vanemad inimesed, kellel on selge mälestus toimunust, toetavad ELi eelkõige turvalisuse pärast. Aga ka noortel, kes vaatavad juba töö-, liikumis- ja õppimisvõimalusi, on turvalisuse aspekt tugevalt sees.
Muide, üheski Euroopa uuringus turvalisuse aspekti ei küsita, vähemalt mina pole leidnud. On tööjõu, kapitali ja raha vaba liikumine jms ja seejärel umbes niisugune punkt nagu «rahu maa peal». Nagu Ameerika filmis, kus missikandidaat peab alati ütlema, et rahu maa peal on väga tähtis asi. Ongi tähtis, jumala eest, aga mind huvitab eelkõige see, et jälle ei tuldaks üle piiri, orkester ees! Eesti uuringuis, kusjuures, on aga nimelt turvatunde tähtsus kõrgelt esil. Meenub üks näide, kus viiepallisüsteemis oli see naistel 4,62 ja meestel 4,51.
Kui oletada, et EL on Eestile sisuliselt justkui NATO kaksikvend, hakkavad kõik asjad paika loksuma. Me anname ELile kõik andeks seepärast, et Euroopa Liit on lihtsalt parem liit kui see liit, kus me varem olime!
Meie minevik mõjutab siiani tugevalt meie otsuste vastuvõtmist. Ilmekas näide on e-valimised. Meie valime juba tükk aega arvuti taga, samal ajal kui Euroopa ütleb üsna üksmeelselt e-valimistele «ei». Jah, kardetakse ka pettusi, aga see pole peamine.
Eurooplastele on e-valimised justkui demokraatia kallale minek, tõelisi valimisi kehastab kuskile minek ja valimiskabiin. Valima minek on rituaal, mis ID-kaardiga kodus pole enam see. Valimised on püha!
Meile heidetakse ette, et me rikume demokraatia traditsioone, aga seejuures ei saada aru, millistest «valimistest» me oleme läbi tulnud. Valimised Nõukogude ajal: võtad passi, lähed ja valid, pärast on tulemus ikka 99 protsenti! Meie jaoks pole valimistel olnud mingit demokraatlikku tähendust. Meie uue põlvkonna jaoks on ID-kaardi arvutisse torkamine just demokraatia.
Seega, EL on meile turvaelement, kui päris julmalt sõnastada. See paneb meid käituma teisiti kui kreeklane või prantslane, kes loobib Molotovi kokteili, kui pensioniiga paar aastat tõuseb. See teeb meid tuimaks, nagu läänes tihti arvatakse, elustiili suhtes, et tuleks võtta laenu, see ära kulutada ja siis minna tänavale möirgama.
Kui võtta ELi tähtsus skaalale majandus-turvalisus, siis see on sõltuvuses kaugusega Venemaa piirist. Erandi moodustab Soome, kel Venemaaga erisuhted. Mida kaugemal ollakse, seda olulisemaks muutub majandus.
ELi populaarsuse garant Eestile on seega Venemaa, õieti Venemaa käitumine. Nii kui idanaabri surve nõrgeneb, väheneb kohe ka ELi populaarsus. Nii nagu paranevad suhted, hakkame mõne aja pärast käituma nagu tavaeurooplased, võitlema banaani kõveruse normi, pensioniea, eelarvekärbete ja muu niisuguse vastu.
Niikaua kui püsib tugev välissurve, anname ELile andeks kõik tegevused ja valikud, anname andeks isegi oma eurosaadikute kõrge palga ja selle, et me ei tea, mida nad seal teevad.
See hüpotees on kõigest üks hüpotees. Aga kogemused ja sisetunne ütlevad, et see on tõele piisavalt lähedal, et ma julgen selle avalikult välja öelda.