Indrek Kuus

FOTO: ERIK PROZES/

Pole kahtlustki, et alkoholist on sündinud ja sünnib ka edaspidi palju halba, kuid klassikuid tsiteerides: «Tuleb näha ka head.» Selle mõistmiseks tuleb võtta kruusike õlut, lugeda Šveiki-pajatusi, Moskva-Petuški lugusid ja loomulikult Lutsu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Umbes 30 aastat tagasi oli kaunis suvepäev ja tädipojal Tiidul sünnipäev. Olime enne otsustanud, et oleme juba sellisesse ikka jõudnud, et ei lepi enam morsi ja makaronisalatiga ning kringlile peab järgnema üks naps ja nali. Seega soetasime mingi trikiga endale kauplusest pudeli aperitiivi Tarvas, vist poe ees pikutavate napsimeeste abil.

Kui päike oli loojunud ja pidu hakkas jumet võtma, otsisime peidikust napsu välja ja hiilisime seda manustama. Kuid oh häda, meid tabas Tiidu vanem õde Tiina, kes pragamise saatel valas Tarva sirelipõõsasse. See kõik toimus meie, õrnade puberteediealiste poiste süütute silmade all.

See kirjeldamatult julm tegu pole ununenud siiani ja Tiinat kohates tuletame seda talle alati meelde. Nüüdseks on ta oma viga tunnistanud ja lubanud, et ostab mulle, Tiidule ning Andrusele uue pudeli.

Vahejuhtumil on mitu tahku. Noorukite kiusamise põhjuseks võis olla näiteks, et napsivõtmist puudutavast lektüürist oli Tiinal loetud vaid Harri Jänese «Allakäiguspiraal». Hans Fallada «Joomar» polnud vist toona eestikeelsena ilmunud, kuigi ka seal on alkoholi tarvitamist kujutatud väga halvas valguses. See on nagu Ilmar Raagi koolipäevad, väga koledad, Agu Sihvka ja Toots käisid ka koolis ja polnud häda midagi. Väike Nicolas samuti ei kobisenud, kui talle tinti püksi valati, hoopis lõbus oli.

Paljudele poliitikutele on loomuomane asuda võitlusse tuuleveskitega, innustunult juurida välja pahesid, pöörata pööblit õigele teele, kaasata ja suunata ning kõiki mõistlikke inimesi tüüdata. Kes on saavutanud teatava mõistlikkuse taseme, ei tee sellest muidugi eriti välja ega ärritu.

Ossinovski plaan

Kodanik Jevgeni Ossinovski häiris kaasmaalaste meelerahu terve suve koalitsioonileppe avamisega, kuid see pole veel kõik. Nüüd on asutud otsustavasse lahingusse joomarlusega.

«Vaatamata pealkirjadele ei sõdi ma alkoholi vastu. Ma sõdin Eesti inimeste parema tervise ja kainema, vägivallatu ühiskonna eest. Üle tuhande alkoholisurma aastas, täiesti valdav alkoholitarbimine alaealiste seas, kümned tuhanded purunenud peresuhted, vigastused, vägivald ja avaliku korra rikkumised, otseselt kaotatud majanduslik potentsiaal kuskil 2 protsenti SKTst aastas. Nimekirja võib jätkata,» teavitas minister rumalale rahvale, kelle seast paljud ei mõista pitsi sülitada.

Pole kahtlustki, et alkoholist on sündinud ja sünnib ka edaspidi palju halba, kuid klassikuid tsiteerides: «Tuleb näha ka head.» Selle mõistmiseks tuleb võtta kruusike õlut, lugeda Šveiki-pajatusi, Moskva-Petuški lugusid ja loomulikult Lutsu. Samuti pole alkohol kurja teinud Marko Mäe ja Jürgen Rooste loomingule.

Pole kahtlustki, et kärakas ja muu uimastav kraam on osa Euroopa kultuuriruumist ning pummeldamisega jätkates jõuavad eestlased vabalt varsti Põhjamaade perre, kuhu valitsus ihaleva pilguga kiikab. (Alkoholist on avameelselt pajatanud Ingmar Bergman Rootsist ja Pentti Saarikoski Soomest. Paljud teised muidugi ka.)

Lauri Sommer kirjutas ajakirjas Vikerkaar väga hea ja ülevaatliku artikli alkoholi- ja narkokultuurist, kus sõnastab teada ja tuntud tõsiasja: «On aristokraatlik ja lumpenlik serv ning viljakas ja ettearvamatu üleminekuala, mis tarvitamisel enamasti kiirelt ära kaldub, aga mida mõned osalised on õppinud hoidma.»

Harjumusi ei maksa suunata feodaalajastu kombel

Väga vägivaldselt fakte tõlgendades on võimalik väita, et karskusliikumisest kasvasid välja pasunakoorid, meestelauluseltsid ja teadlased hakkasid propageerima eugeenikat, mis meeldis fašistidele. Ja nii puhkes Teine maailmasõda ning Eestis kehtestati nõukogude võim. Igatahes niimoodi me ühes poliitiliselt ebakorrektses kõrtsivestluses plärasime, kuigi loomulikult pole selles kuigi palju tõtt.

Täiskasvanud inimeste harjumusi ei maksa siiski suunata feodaalajastu kombel. Pole keegi maamunal sündinud orjarahvaks, keda valitsejad peavad tööloomadena kohtlema, et maksud paremini  laekuks ja uusi tööloomi juurde sünniks. Samuti pole kuigi hea toon, et riik kukuks lapsi kasvatama, enamasti tahavad seda teha ikka vanemad ise.

Kui arvata, et tanklates viinamüümine ja klaasist vaheseinad ja reklaamipiirangud Eesti tõugu parandavad ning hulga surmi ära hoiavad, siis see mõjub ehk kuidagimoodi lastele, kellel pole sünnipäeval kurja tädi Tiinat. Edu sotsiaalministeeriumile võitluses viinakuradiga, tervitame seltsimees Gorbatšovi ning alustame alkoholimüügiga kell kaks päeval.

Kõige eesrindlikumad vana kooli mehed sätivad praegu samagonnimasinaid töökorda ja loputavad õlleankrud puhtaks. Ökoemmed uurivad internetist, kuidas viinanäljas pojale kärbseseent serveerida.

Ei poliitik joodiku vastu saa – kel janu, sel jalad.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.