FOTO: grete teearu

Kas keegi teab Euroopa riiki, mille piirid poleks 20. sajandil muutunud, mille piire poleks rikutud? Andorra ja San Marino on valed vastused. Õige on Šveits ja Liechtenstein, osutab Olev Remsu.

Tellijale

Euroopale on omane pigem Poola linna, Podlaasia vojevoodkonna pealinna Białystoki kibe saatus. See linn on möödunud sajandil kuulunud 13 riigi koosseisu. (Kes hakkab lugema, ärgu unustagu Valgevene Rahvavabariiki, Leedu Vabariiki, ka on Nõukogude Venemaad ja Nõukogude Liitu loetud eri riikideks nagu ka Poola Vabariiki ja Poola Rahvavabariiki.) Niisugune on karm tõde. Usun, et siit vaatab vastu inimese loomus.

Euroopas on see häda, et piire püütakse kehtestada igaveseks. Veidi targemad on olnud mõned aborigeenirahvad, kes on omavahel sõlminud ajutisi ja liikuvaid piire.

Korjakid ja itelmeenid Kamt­šatka kandis sõdisid omavahel mitu tuhat aastat – järelikult tegid nad seda põhjalikult, võime oletada, et nad teadsid piiride pidavusest märksa rohkem kui meie. Üllatavalt pragmaatiliselt arvestasid kirjaoskamatud lepingusõlmijad seal kaugel Kaug-Idas aastaaegu, sambla (poro põhitoit) kasvu ja muid tähtsaid tegureid ning sõlmisid vaherahu järel ajutised piirid. Et niikuinii läheb kunagi sõjaks, loodame, et vähemalt nii kaua vastu peab.