Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna juhataja Marika Padrik.

FOTO: Erakogu

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele sõltub sellest, milleks kõrgharidus vajalik on, kirjutab Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna juhataja pedagoogikadoktor Marika Padrik.

Liina Selgis (vt PM 13.10.15) ei mõista, miks seatakse magistriõppesse astumisel nõudeks mitmete eeldusainete läbimine. TÜ eripedagoogika ja logopeedia magistriõppe lõpetanu asub aga tööle spetsialistina, kes on valmis töötama erivajaduste inimestega sünnist surmani. Toon mõned tüüpilised näited.

Tavakoolis töötav eripedagoog leiab üles kõik erivajadustega õpilased, hindab nende arengut ja oskusi, õpetab neid lapsi ise või nõustab kolleege, kuidas õpetust suures klassis muuta. Sageli on vaja koostada või kohandada õppekava ja -vara. Nende ülesannete täitmiseks ei piisa, kui noor inimene on läbinud õpetajakoolituse, aastaid õpetajana töötanud või õppinud lihtsalt haridusteaduslikke aineid. Vaja on spetsiifilisi teadmisi, miks just see laps nii käitub või selliseid vigu teeb, mis õpikeskkonnas neid probleeme tekitab, võimendab või leevendada saab. Eripedagoog peab aru saama, mida ja kuidas on mõtet sellele lapsele õpetada täna, nädala või aasta pärast. Tavakooli õppekava ja -vara tundmine teda selles osas ei aita.

Taastusravikliinikus töötava logopeedi klientideks on arenguhäiretega väikelapsed, ajukahjustusega täiskasvanud, kogelejad, hääle- ja neelamishäiretega inimesed. Iga juhtum on erilaadne, iga häire taga on inimene, kelle elukvaliteet kannatab. Et hakkama saada, peab logopeed olema suurepärase suhtlemisoskusega, teadma palju psühholoogiast, keeleteadusest ning sellest, kuidas inimaju rääkides ja kuulates töötab. Iga keeleline oskus tuleb jaotada osaoskusteks ja neid oskusi ükshaaval kujundada. Mõnikord ei õnnestu taastada varasemaid oskusi, vaid tuleb leida võimalused nende kompenseerimiseks või asendamiseks. Väga sageli tuleb õpetada välja pereliikmed, kuidas kõne kaotanud lähedast, kes ei saa aru või kellest ei saada aru, igapäevaselt aidata.

Eripedagoog peab aru saama, mida ja kuidas on mõtet erivajadusega lapsele õpetada täna, nädala või aasta pärast.

Need olid vaid kaks näidet paljudest eripalgelistest töökohtadest, mis tulevasi eripedagooge ja logopeede ees ootavad. Vaid töökuulutuste hulka silmates saab aru, et vajadus nende spetsialistide järele on väga suur. Töö, mis nõuab vastutusrikaste otsuste vastuvõtmist inimeste elukvaliteedi ja -sisu osas, ning mille tulemusena suureneb inimeste eluga toimetulek, eeldab magistritaseme haridust.

See interdistsiplinaarne haridus ei seisne pusle ladumises, mille puhul üldpilt tekib üksikute tükkide kohale sobitamises juhuslikus järjekorras, vaid meenutab pigem maja ehitamist: vundamendiks on põhjalikud teadmised psühholoogiast, pedagoogikast, meditsiinist, sellistest piiriteadustest nagu neuropsühholoogia, psühholingvistika jt. Sellele «laotakse peale» teadmised ja praktilised oskused (viimased moodustavad TÜ magistriõppest neljandiku) eripedagoogikast, logopeediast.

Kujutage ette arsti, kes on õppinud midagi bioloogiast, keemiast, anatoomiast, natuke töötanud ja seejärel praktikas ette tulnud juhtumitele toetudes õpib neid magistriõppes ka lahendama. Kahe magistriõppe aastaga pole võimalik tervet maja ehitada. Loomulikult oleks meil väga hea meel, kui saaksime vastu võtta kõik, kes soovivad neid tänuväärseid ameteid õppida. Erialaainete õppejõududel on selgelt vastutus laste, nende vanemate ja potentsiaalsete klientide ees, kes ootavad abi. Aga vastutame ka maksumaksja ees, kelle rahakotist tulevad tugispetsialistide palgad. Iga kodanik aga paraku ei oska hinnata selle teenuse kvaliteeti, mille ta kinni maksab, tal on õigus spetsialisti lihtsalt usaldada.

Selgis süüdistas oma artiklis Tartu ja Tallinna ülikoole vägikaikaveos, mille ohvrina ta end tunneb. Asi ei ole kindlasti selles. Demokraatlikule ühiskonnale on omane mõtteviiside paljusus, õppekavade mitmepalgelisus, valikuvõimalused. Kas Eesti kõrgharidussüsteemi see alati ja kõigil juhtudel sobib, on küsimus. Aga see on juba teise artikli teema.