Sellega sai teisipäeval saates «Vabariigi kodanikud» hakkama Kristiina Ojuland. Alguses oli saade kulgenud tema dirigeerimisel, teised esinejad olid vähem kogenud ja endine välisminister oli saanud rääkida kõike, mida tahtis. Ta kutsus korduvalt kõiki inimesi Toompeale kolmapäevasele miitingule, sai rääkida oma partei ideoloogiast ja lasta lahti valitsust. Tore propagandaaktsioon, tundus, kirjutab meediaekspert Raul Rebane.
Aga nagu seda tihti juhtub, kes kuuske silmas peab, see kadakale komistab. Küsimusele, kas sealsamas stuudios olnud mustanahaline Hiiumaa noormees Carl Tuulik on eestlane, vastas Ojuland, et kahjuks või õnneks ta ei ole ekspert ja ei oska öelda. Nagu ei midagi erilist, aga siiski algas resonants, alguses internetis, sotsiaalmeedias ja järgmisel päeval ka paljudes-paljudes töökohtades.
Tal läks sassi oma erakond ja rahvas. Ta ei tahtnud pahandada oma toetajaskonda, aga alahindas, kui erinevad on tema jüngrite ja enamiku inimeste arusaamised. Seepärast otsis ta otsesele küsimusele mitteotsest vastust, aga läks metsa. Hiljem üritas ta oma juttu küll väikese neegrilapse vannitamise looga pehmendada, aga juba hilja. Noolt vilistades tagasi ei kutsu.