Aga nagu seda tihti juhtub, kes kuuske silmas peab, see kadakale komistab. Küsimusele, kas sealsamas stuudios olnud mustanahaline Hiiumaa noormees Carl Tuulik on eestlane, vastas Ojuland, et kahjuks või õnneks ta ei ole ekspert ja ei oska öelda. Nagu ei midagi erilist, aga siiski algas resonants, alguses internetis, sotsiaalmeedias ja järgmisel päeval ka paljudes-paljudes töökohtades.
Tal läks sassi oma erakond ja rahvas. Ta ei tahtnud pahandada oma toetajaskonda, aga alahindas, kui erinevad on tema jüngrite ja enamiku inimeste arusaamised. Seepärast otsis ta otsesele küsimusele mitteotsest vastust, aga läks metsa. Hiljem üritas ta oma juttu küll väikese neegrilapse vannitamise looga pehmendada, aga juba hilja. Noolt vilistades tagasi ei kutsu.
«Teistsuguseid ei taha!» tõestamiseks valis ta objekti, kes tunnetuslikult on just oma. Kui sellest üle ei saa ja omaks ei tunnista, siis edasi on juba veretunnused ja Nürnbergi seadused. See oli aga ühe teise riigi ja filosoofia nurgakivi. Eestis selle maailmavaate edu aastal 2015 ennustada on võimatu, hoolimata sellest, et Ojuland on varem rääkinud, kuidas «valge rass on hädaohus».