Valgevene politoloog ja filosoof Vladimir Matskevitš.

FOTO: Erakogu

Pühapäeval toimuvad Valgevenes presidendivalimised, mille tulemus on juba ette teada - muutusi oodata ei ole. President Aleksandr Lukašenka manipuleerib teadlikult rahvuslike meeleoludega, mistap arvab ka rahvuslikult meelestatud intelligents, et ainult tema suudab garanteerida riigi iseseisvuse, räägib Valgevene politoloog Vladimir Matskevitš. 

Vladimir Matskevitš on Valgevene politoloog ja filosoof ning ühtlasi üks Valgevene demokraatialiikumisele Harta 97 alusepanijatest. Matskevitš on ka tuntud teleajakirjanik, kes 2000. aastate alguses opositsioonilise tegevuse eest eetrikeelu sai. Tõsi, 2012. aastal see keeld tühistati. 2004. aastast on Matskevitšil ühtlasi keelatud Valgevene ülikoolides õpetada. Kohtumine Matskevitšiga leidis aset Kaunases, kus toimus rahvusvaheline Valgevene uuringute kongress.

Elasite 1980. aastatel Lätis ja Leedus, võtsite mh aktiivselt osa ka Läti Rahvarinde tegevusest, 1990. aastate algul olite Läti valitsuse nõunikuks rahvusküsimustes. Öelge palun, miks liikusid taasiseseisvuse järel kolm Balti riiki ühes suunas, integreerudes edukalt Läänega, Valgevene aga teises?

Tänu oma rahvuskeeltele ja mälestusele kahe maailmasõja vahelisest iseseisvusperioodist, suutsite teie alal hoida ühteaegu nii oma rahvuslikku kui ka individuaalset eneseteadvust ning ei läinud sovetiseerimisega kaasa.

Ma olen selle üle mõelnud ning mulle näib, et siin on kaks olulist põhjust. Esiteks oli Baltikumi rahvastel immuniteet nõukogude propaganda, aga ka nõukogulike mõttemallide ja teadvuse suhtes, mis levisid vene keeles. Tänu oma rahvuskeeltele ja mälestusele kahe maailmasõja vahelisest iseseisvusperioodist, suutsite teie alal hoida ühteaegu nii oma rahvuslikku kui ka individuaalset eneseteadvust ning ei läinud sovetiseerimisega kaasa. Valgevenelastel samalaadne kaitsemehhanism paraku puudus.

Meie maal domineeris ja domineerib endiselt vene keel, mis on nii haridus-, teadus- kui ka asjaajamiskeeleks. Teine oluline põhjus on, et kontroll jõu- ja õiguskaitsestruktuuride üle Valgevenes jäi peale iseseisvumist Moskvale, sama kehtis ka nõukogude aja lõpul valitud Ülemnõukogu kohta.

Valgevene Rahvarinne oli Ülemnõukogus vähemuses ega suutnud suunata neid protsesse, mis leidsid aset aastatel 1990-1991. Kõik raskused ning ebameeldivused, mis kaasnesid Nõukogude Liidu lagunemisega, ei seostunud valgevenelaste teadvuses mitte nõukogude võimuga, vaid uue valitsusega, mis moodustati pärast iseseisvuse väljakuulutamist.

Kriisi kõrgpunktis, 1994. aastal sunniti valgevenelastele peale nõukogude minevikku tagasipöördumise variant. Selle kehastuseks oli Aleksandr Lukašenka, kellel läks eriteenistuste, KGB ning Kremli toel korda võita esimesed ning viimased demokraatlikud valimised Valgevenes. Seejärel pani Lukašenka samade jõudude toetusel toime riigipöörde ning alates 1996. aastast on olukord Valgevenes muutumatuna püsinud. Vot sellisena näen mina ajalugu ning põhjuseid, miks Valgevene pole täna Balti riikide sarnane.

Valgevenes leiavad lähipäevadel aset iseseisvusaja viiendad presidendivalimised. Millised on avalikkuse meeleolud ja suhtumine valimistesse, mille puhul võitjas juba enne valimisi kahtlust ei ole? Kas näeksite Lukašenka režiimile lähiajal alternatiive?

Peale 1994.-1995. aastat pole Valgevenes faktiliselt valimisi aset leidnud, see mis toimub on pelgalt valimiste imitatsioon. Valgevenelaste enamuseni see teadmine küll kohe ei jõudnud, kuid alates 2001. aasta presidendivalimistest on kõigile selge, et tegelikult mitte mingisuguseid valimisi ei toimu. On oodata, et eelseisvatel valimistel on madal osalusprotsent.

Valgevene seaduste järgi on valimised kehtetud, kui osaleb alla poole valijatest. Seepärast on võimud teinud kõik, et valijad jaoskondadesse meelitada. Selleks on võimude endi poolt üles seatud terve rida erinevaid kandidaate, kahtlemata võltsitakse nii osalusprotsenti kui ka valimistulemusi. See on diktatuurirežiimide puhul tavaline praktika. Tänasele situatsioonile ja režiimile alternatiive pole.

Demokraatlik võimuvahetus Valgevenes on võimatu. See võiks aset leida vaid sügavas kriisisituatsioonis, nagu oli Ukrainas.

Demokraatlik võimuvahetus Valgevenes on võimatu. See võiks aset leida vaid sügavas kriisisituatsioonis, nagu oli Ukrainas. Kuid meie tänane olukord ei sarnane Ukraina omaga. Ukrainas leidis aset rahvaülestõus, mille kutsus esile oligarhide omavoli, korruptsioon ning üleüldine vaesus. Valgevenes midagi sarnast pole, sest diktatuurirežiimide puhul on korruptsioon võimude kontrolli all ning riiklikus mastaabis on võimuesindajad ise peamised korruptsionäärid.

Peale selle pole majanduslikud tingimused Valgevenes kõige halvemad, need pole küll ligilähedased Euroopa Liidu maadele, kuid on üldjoontes rahuldavad. Seetõttu ei ole alust oodata Valgevenes sotsiaalset plahvatust, kuigi olukord on ettearvamatu. Langevad naftahinnad, majanduskriis Venemaal ja lääne Venemaa-vastased sanktsioonid – kõik see võib ootamatusi tuua, kuna meie majandus on tihedalt Venemaaga seotud. Kui tänane võimueliit langeks, siis seisaksime uue probleemi ees - puudub uus poliitiline eliit, kes võiks vastutuse võtta. Riik võiks lihtsalt kaosesse langeda. Kõige suurem diktatuurirežiimide tekitatav kahju seisnebki selles, et hävitatakse eliit, kes võiks toetada heaolu ja korda riigis. 

Venemaal vaatab lihtrahvas imetlusega televiisorist kuidas Lukašenka kuskil Valgevenes kartuleid paneb või heina teeb ning õhkab sageli, et «oleks meil ka selline president». Olen seda ise korduvalt näinud-kuulnud. Milline on aga Lukašenka kuvand kodumaal? Kas majandusraskused on muutnud avalikkuse suhtumist temasse? 

Peab ütlema, et Lukašenkasse ei suhtuta sümpaatiaga mitte ainult Venemaal, vaid ka Ukrainas, ning olen sarnaseid meeleolusid piisavalt palju kohanud ka Lätis ja Leedus. Väljast vaadates võib Lukašenka režiim tunduda atraktiivne, kuna ta imiteerib rahvalikkust ning pakub teatavaid sotsiaalseid garantiisid. Kuid ma rõhutaksin, et Lukašenka on teistele riikidele selles mõttes ohtlik, kuna annab eeskuju teistele vasakpopulistidele.

Mis puudutab suhtumist Lukašenkasse kodumaal, siis tuleb märkida seda, et viimase 20 aasta jooksul on tugevasti muutunud tema toetajaskonna sotsiaalne taust. 1990. aastate algul toetasid teda eelkõige vaesed maaelanikud ning töölised, kes ootasid riigilt sotsiaalseid hüvesid. Lukašenka täitis nende ootused vaid osaliselt. Täna toetavad Valgevenes Lukašenkat ettevõtjad ja riigiametnikud ning ehkki tema populaarsus riigis kahaneb, on see endiselt piisav, et Lukašenka võiks end tunda turvaliselt. 

Miks on Lukašenka viimastel aastatel ette võtnud «kannapöörde» ja vähemalt sõnades ümber vaadanud oma varasema halvustava suhtumise valgevene keelde ja kultuuri?

Nagu ma juba mainisin, Lukašenka toetajaskond on muutunud. Ka rahvusliku orientatsiooniga intelligentsi esindajate hulgas on juurdunud arusaam, et Lukašenka näol on täna tegemist ainsa Valgevene iseseisvuse garandiga. Valgevene rahvuslaste hulgas levib arvamus, nagu oleks Lukašenka vahetanud oma senise venestuspoliitika «valgevenestamise» vastu. See on talle toonud pooldajaid rahvuslikult mõtlevate inimeste hulgas.

Ma isiklikult kaldun arvama, et Lukašenka teadlikult manipuleerib valgevenelaste rahvuslike meeleoludega. Kuid see on kõigest «mäng», sest mingeid reaalseid samme pole valitsus valgevene keele ja kultuuri kaitseks astunud. Valgevene keele olukord kõrg- ja üldhariduskoolides on endiselt masendav, endist viisi on ka rahvuskultuur ja valitsusvälised organisatsioonide võimudepoolse tugeva surve all.

Paljud eksperdid on hoiatanud, et Valgevene võib jagada Ukraina saatust ning sattuda Kremli agressiooni ohvriks. Kuidas Teie seda hindaksite – kas tegemist on reaalse hädaohuga?

Praegu levitatakse Venemaal versiooni sellest, nagu leiaks Valgevenes aset natsionalistlikke meeleolude kasv ning ka Lukašenka enda näol on tegemist «natsionalistiga».

See on keeruline küsimus. Valgevene sisemise olukorra destabiliseerimine saab sarnaselt Ukrainaga olla Venemaa-poolse sekkumise tulemus. Praegu levitatakse Venemaal versiooni sellest, nagu leiaks Valgevenes aset natsionalistlikke meeleolude kasv ning ka Lukašenka enda näol on tegemist «natsionalistiga».

Need on muidugi väljamõeldised, mida Venemaale on tarvis selleks, et juhul kui see vajalikuks peaks osutuma, sekkuda jõuliselt Valgevene siseasjadesse ning koguda ühtlasi toetust Valgevene ühiskonnas.

Venemaa propaganda teeb praegu palju «kära» valgevene keele positsiooni tugevnemise ning teatud rahvuslike organisatsioonide esiletõusu ümber. See on muidugi täielik «jamps», kuid kui me tuletame meelde, kuidas Venemaa infoväljas «lärmati» Ukraina natsionalismist ja «banderalastest», siis peab tunnistama, et need protsessid on murettekitavalt sarnased. Ma küll ei usu, et Venemaal eksisteeriks täna otsus Valgevenesse tungida, kuid selge et selleks valmistutakse.

Viimasel ajal on palju räägitud Venemaa plaanidest rajada Valgevenesse Bobruiskisse uus lennuväebaas ning oluliselt suurendada oma kohalolekut riigis. Räägitud on ka võimalikest maavägede ning isegi tuumarelvade paigutamisest Valgevenesse. Kas võib öelda, et Venemaa on suurendamas sõjalist kohalolekut selleks, et hoida Valgevenet endiselt oma poliitilisel orbiidil? Kuidas suhtub uutesse baasidesse Valgevene avalikkus?

Jah, näib, et otsus lennuväebaasi rajamisest Bobruiskisse on juba vastu võetud ning teha pole siin enam midagi. Mis puudutab tuumarelvi, siis praegu on need vaid jutud. Mingeid samme selleks pole astutud, kuid võimalik, et tulevikus see oht siiski eksisteerib.

Valgevene armee on Vene sõjaväe ripats ning Valgevene välispoliitika on pelgalt Moskva välispoliitika «kaja».

Mis puudutab baase, siis suurem osa valgevenelastest, kes elavad riigi poolt monopoliseeritud infoväljas, pole nende rajamisest isegi kuulnud. Opositsiooniliselt häälestatud osa ühiskonnast seevastu on ärevil ning näeb seda Venemaa sekkumisena Valgevenes. On üritatud ka käivitada protestiliikumist baaside vastu, kuid selle mastaap on sedavõrd tühine, et reaalselt seda protsessi peatada ei suuda.

Kreml on ennekõike huvitatud strateegilisest olukorrast Valgevenest ning on valmis vastutasuks vene vägede kohalolekule Euroopa Liidu ja NATO piiridel finantsiliselt Lukašenka režiimi toetama. Peab märkima, et reaalsuses on Valgevene sõjavägi ning selle juhid Venemaa kontrolli all. Sellise ebavõrdse liitlassuhte imitatsiooni puhul tähendab see seda, et kõik olulised otsused võtavad vastu sõjaväelased Moskvas, mitte sõjaväelased Minskis. Valgevene armee on Vene sõjaväe ripats ning Valgevene välispoliitika on pelgalt Moskva välispoliitika «kaja», millest annab tunnistust ka Aleksandr Lukašenka hiljutine esinemine New Yorgis ÜRO Peaassambleel.