Peaminister Andrus Ansip kuulutas nädala algul, et imelise arenguga Eesti on jõudnud samale pildile Soome ja Rootsi majandusega. Tubli, Eesti, tubli, valitsus! Kestvad kiiduavaldused.
Priit Pullerits: imeline trikk
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
1. november 2010, 16:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga ovatsioonid ei kesta kaua. Juba samal päeval teatas Rahvusvaheline Valuutafond, et Eesti aastate 2003–2013 keskmine majanduskasv on kõigest ligi kolm protsenti. See on väiksem kui enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.
Hääbuv aplaus asendus juba järgmisel päeval hämmeldusega, kui riigikontrolör Mihkel Oviir avaldas, et Eesti sõltub liiga suures osas Euroopa Liidu toetusest. Ta kinnitas, et riik teeb tänavu tervelt kaks kolmandikku oma investeeringutest välisraha toel. Ja hoiatas, et eurotoetuste jätkumise ja suuruse peale ei saa kindel olla
Möödus veel päev, kui kolleeg Andrus Karnau andis teada, et Eesti valitsus müüb sel ja tuleval aastal Euroopas õhusaastekvoote rohkem kui kahe miljardi krooni eest. Kuid häda on selles, et Brüssel tahab kvoodiäri koomale tõmmata.
Aga mis siis! Eesti on täitnud eurole ülemineku karmid nõuded, ja nagu valitsusliikmed uhkeldavad, on Eesti muutunud muu maailma silmis eeskuju- ja mudelriigiks, keda kõik kadestavad. Kiiduavaldused võivad jätkuda.
Kuid mõelgem siiski korraks. Selleks ei pea olema raketiteadlane, et kahelda ja küsida, kas võõra ja virtuaalse raha eest upitatud andmeid saab ikka võtta tõendina Eesti majanduse ime kohta, kui maksutulude osakaal riigieelarve kogutuludest kahaneb tänavu alla 73 protsendi. Sama näitaja teistes, mitte nii imelistes riikides küünib 90 protsendini. Rääkimata sellest, et Eurostati andmeil on Eesti tööpuudus kasvanud 18,6 protsendini ja sisemajanduse kogutoodang kahanenud kahe aastaga üle 20 protsendi. Kas selline majandus on ikkagi jätkusuutlik?
Või ei näe ma siin mingeid imelisi näitajaid, mida näeb valitsus? Või näen ma hoopis midagi sellist – luulusid, paranoiat, vandenõuteooriat –, millest valitsuse targad end eksitada ei lase? Või on siin tegu meie kollektiivse silmamoondusega?
Kuid eksivad need, kes arvavad, et üritan valitsusel vaipa jalge alt ära tõmmata. Vastupidi! Valitsus on olnud, nagu öeldakse, sigatubli. Põhimõtteliselt on ta võõra ja virtuaalse raha eest tõestanud nondelesamadele võõrastele, kellelt raha on saanud, kui kõva ja eeskujulikku tööd ta on teinud. See on megatrikk, mida mitte keegi ei ole maailmas suutnud veel korda saata.
Liiati, mis olnuks alternatiiv? Et valitsus oleks alistuvalt rätiku ringi visanud: vabandust, Euroopa, aga meie jaks on otsas, meie enam ei suuda, kõrvaldage meid mängust?
Ent triki häda peitub selles, et trikk on trikk, ei enamat. Rebige sellelt saladuseloor ja te näete, kui labaselt teid alt tõmmati.
Aga seda tahaks küll näha, mis uue trikiga valitsus pärast äsjatehtut välja tuleb. Või ongi varasalv tühi?