Karina Orlova

FOTO: Erakogu

Ühel suurel ja kaunil maal, mis on rikas oma ajaloo ning kultuuri poolest, sündis XX sajandi keskel inimene, kes hiljem sai üle ilma kuulsaks.

Kuna ta - nimetagem teda P-ks -, oli sündinud vaeses peres, pidi ta ennast elus ise kehtestama. Ta alustas, sarnaselt väga paljudega sel maal, krimininaalse ja poolkriminaalse tegevusega. Mittelegaalsed tehingud, ebaseaduslik kinnisvaraäri. Nii mõndagi lisaks.

P ettevõtmised kulgesid ülesmäge, raha oli liiga palju -–riigi rikkalikud loodusvarad võimaldasid talle kiiret rikastumist. Ajakiri Forbes nimetas P-d korduvalt maailma üheks rikkamaks inimeseks, hinnates tema vara (mida võis, muide, teha vaid ligikaudselt) mitmekümne miljardi dollari suuruseks. Lihtsad inimesed jumaldasid P-d, tema aga jagas neile raha ja kaitses neid imperialistide eest.

Kõik sujus kõige paremas võtmes – lisaks naisele ja kahele lapsele oli P-l armuke sõubisnisimaailmast. Ent mingil hetkel taipas P, et tema isiksuse võimsus on peamiselt kohalikku mastaapi, ja ta hakkas ihaldama suurde poliitikasse. Et teda võetaks võrdsena.

Ja kõik algas hästi, P ostis funktsionäärid edukalt isikliku sarmi ja rahaga ära. Ja hirmutas oma jõuga.

Pole isegi vaja rõhutada, et peale paljude poliitikute osteti ära ka jõustruktuurid ja meedia. Loonuna selle süsteemi, eksportis P laia maailma kurjust, aga kodumaal peeti teda kõigi vaevatute kaitsjaks, kes on võimeline USA tagumiku kuumaks kütma.

Ent P-le jäi sellest väheks. Ta tahtis saada number üheks maailmas. Ent siinkohal läks miski nihu: selgus, et kõiki polegi võimalik ära osta ja hirmutada. Leidus neid, kes alustasid avalikult P-vastase kampaaniaga – nimetades asju õigete nimedega ja kuulutades P-d kurjategijaks. P-vastast võitlust juhtis de facto USA.

P polnud pelgalt egoistlik, vaid ka halastamatu ja kättemaksuhimuline inimene. Vastuseks sellele, et ta aeti poliitilisest klubist välja, korraldas P sadade ohvritega terroriakte. P lasi oma poliitilisi vaenlaseid tänaval maha. Samuti sõlmis P liidu USA peamise ideoloogilise vastasega. Nüüdsest korraldasid nad terroriakte koos.

Ja P kuulutas kogu maailmale ja omaenda rahvale sõja. Tema ohvritena langes enam kui kümme tuhat inimest. Selle tulemusena pöördusid P-st ära isegi endised partnerid ja sõbrad.

P peamiseks veaks osutus see, et ta ei osanud tekkinud olukorda kriitiliselt hinnata. Ta pidas ennast kaalukamaks, kui tegelikult oli. Omades endiselt tohutuid finantsilisi võimalusi, kaotas P mõju ja võimu.

Mõned korrad püüdis ta teha diili välismaa poliitikute ja sealhulgas USA-ga. Saanuna keeldumise osaliseks, maksis P kätte ja korraldas terroriakte. Omaenda rahvas vihkas P-d.

Lõpuks võttis USA koostöös teiste maade poliitikutega vastu otsuse P-d jälitada ja ta võimaluse korral likvideerida.

Aga Kolumbia narkoparuni ja terroristi Pablo Emilio Escobar Gaviria elu lõppes nõnda, et päev pärast tema 44. sünnipäeva rikkus ta konspiratsioonireegleid, raadioluurel õnnestus ta asupaik välja peilida ja tema pelgupaika korraldatud haarangul tappis kohaliku politsei eriüksuse snaiper ta kolme lasuga.

Vene keelest tõlkis Teet Korsten