Pööraste sündmuste ajal, nagu me elame, oleks pöörane variant, kui Edgar Savisaar paluks poliitilist varjupaika ühes naaberriigis ning kirjutaks ausalt ära oma rolli laulva revolutsiooni loos, kirjutab kolumnist Olev Remsu.
Tellijale
Olev Remsu: Savisaare mängud – mina, mina, mina
29. september 2015, 10:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmalt teile jõudsat parenemist kõigist haigustest, Edgar Savisaar!
Kunagi ammu ütles ülikooli autoriteetne orientalistikaõppejõud Linnart Mäll, et kaugõppijadki võivad teha heal tasemel diplomitöö, näiteks Edgar Savisaar. Väga vähesed üliõpilased julgesid noil kaugetel aegadel kirjutada esmalt töö valmis ning otsida endale seejärel juhendaja. Savisaar talitanud just nii.
Sellest alates olen ma Savisaarel silma peal hoidnud. Tema kui õpilasmaleva komandöri nii-öelda seksilood ajakirjas Noorus tõmbasid kaasa. Hea sulg, lähenemine sügavuti. Ehkki tekitasid ka kõhklusi. Vahest on Moskvast tulnud salakorraldus tõmmata noorus eemale poliitikast, las pigem armatsevad!? Mina jagasin NLKP liikmed kommunistideks ja parteilasteks, näiteks EKP viimastest valdavalt koosneski. Parteilased ajasid lihtsalt pikka rubla taga, Savisaar tundus oma kirjutiste järgi olevat maailmavaateline kommunist, pealegi veel eurokommunistliku varjundiga. Üsna loogiliselt kasvasid sellisest positsioonist välja Savisaare perestroikaartiklid peamiselt ajakirjas Vikerkaar, ja nende eest teenis ta õigusega Juhan Smuuli preemia, meie kõrgeima tunnustuse kirjanduse alal.
Perestroikat tehti teatavasti Nõukogude Liidu säilitamiseks ja uuendamiseks, ent see sobis ka riigi õõnestamiseks. Raske oli juba toona määrata, milline soov Savisaare sulge juhtis. Ja vahest oli see üldse eneseteostus, milleks aeg uut võimalust pakkus?