Anna-Maria Penu: Kataloonia valimistest sai alguse veelgi suurem segadus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anna-Maria Penu.
Anna-Maria Penu. Foto: Indrek Kasesalu

Eilsed iseseisvuse toetajatele võidu toonud Kataloonia autonoomse piirkonna valimised olid erakordsed mitmes mõttes, kirjutab kolumnist Anna-Maria Penu.

Ajalooliselt kõrgeim hääletusprotsent viitab ilmselgelt valimiste olulisusele. Tulemust aitasid ennustada nii valimistele eelnenud küsitluste tulemused kui kuni viimase hetkeni lakke keritud pinge, mis oli ehitatud ilmselgelt ja teadlikult vastandumisele: iseseisvus või mitte. Kusjuures, nii Madridi-meelsed kui iseseisvuslased otsustasid kasutada hirmutaktikat: ühed ähvardasid EList ja eurost välja viskamise ohuga, teised sellega, et Hispaania osaks jäädes jätkub majanduskriis ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemine.

Kuigi tegemist oli valimistega, kus tavaliselt siiski valitakse valimisprogrammide vahel, täitis seekord kogu kampaania iseseisvuse küsimus. Õhus olevad teemad, nagu korruptsioon, pensionid ja sotsiaalsed teemad (või isegi huvitav küsimus, mis saab katalaanide Hispaania kodakondsusest, mis teeb neist ka Euroopa kodanikud) jäid täiesti välja. Nii et kuigi tegemist polnud rahvahääletuse ehk referendumiga, siis sellisena esitlesid seda valijaile kõik iseseisvuslased: nii parteide koalitsioon Junts per Sí (valitsev liberaalne partei CiU ja vasakpoolne vabariiklastest ERC koos) kui ka antikapitalistlik CUP.

Esialgsete tulemuste järel on selge, et iseisvumistung võitis, sest Kataloonias moodustavad enamusvalitsuse nüüd need kaks, kes seisid ka iseseisvuse eest kõige selgemalt. Samas, kui võtame toimunud valimisi rahvahääletusena, nagu seda kuni eilseni rahvale ka esitati, siis «jah» sai 48 protsenti häältest ning «ei» 52 protsenti. Aga see polegi hetkel kõige olulisem. Ehk vaid nii palju, et valimised võitnud koalitsioon ei saa iseseisvust ühepoolselt välja kuulutada, nagu oli nende soov.

CUPi liider Baños ütles selgelt enne valimisi, et vaja on vähemalt 50 protsenti häältest ning võiduõhtul vältis ametis olev president Artur Mas sõna «iseseisvus »kasutamist vihjates vaid «valmisolekule hakata pidama läbirääkimisi Hispaania, Euroopa Liidu ja maailmaga». Tulemus siiski andis neile õiguse panna küsimus rahvahääletusele, nõuda teistsugust kuulumist Hispaania koosseisu, põhiseaduse muutmist jne.

Praegu on olulisem ehk aga hoopis see, et valimistulemused näitavad selgelt Kataloonias tuksuvat tugevat polariseerumist. Teema on täna veelgi segasem ja tundlikum. Selge on see, et Kataloonia ei taha enam Hispaanialt rohkem investeeringuid infrastruktuuridesse. haridusse või tervishoidu. Nüüd tahetakse otsest lahkulöömist. Ja selle variandi pooldajad olid 10 – 20 aasta eest vähemuses, ent enam mitte.

Seega tuleb Hispaania valitsusel muuta oma praegust kõigutamatut seisukohta, mis on lubanud läbi vaadata ja arutada vaid autonoomse piirkonna rahastamispoliitikat. Juhtuda võib see juba pärast detsembris toimuvaid üldvalimisi, kus võimule võib saada keegi, kes eelistab Mariano Rajoy juhitud hirmu- ja ignoreerimistaktikale avatumat ning demokraatlikumat lähenemist.

Samas on küsitav isegi see, kui kaugele katalaanide iseseisvusprogramm üldse jõuda võib, sest Junts per Si ja CUPi valimisprogrammides ning nende taga seisvas ideoloogias on ainuke ühine punkt iseseisvus. Kui me aga mõtleme nagu katalaani kirjanik Laura Freixas, kes leiab, et kui oma riiki tahta, siis ikka paremat kui seda, milles elatakse praegu, tuleb küsida: «millist riiki tahavad Mas ja Baños?». Vastuse puudumine viitab ilmselgelt kampaanias täielikult puudunud sisulisele arutelule. Oma riik küll, kuid milline see olema peaks? Ilmselt puuduski see teema just seetõttu kampaaniatest, et ühist arusaama pole. Ja mitte ainult seda: need arusaamad on risti vastupidised.

CiU on liberaalne partei, kes tahab jääda edasi ELi (Brüsseli kõrgemas ametnikud on juba hoiatanud, et iseseisvumise puhul nad ELi siiski enam ei kuulu) ja eurosse, CUP tahab välja nii Hispaaniast kui ka EList, mõnede naljahammaste sõnul ka tervest galaktikast. Kuidas riigi korralduse küsimuses erinevatesse äärmustesse kalduvate arusaamadega jõud ühise keele leiavad, jääb praegu veel mõistatuseks. Sealjuures pole ka kummagi poole (iseseisvuslaste ning Hispaania koosseisus jätkumise pooldajate) juristide ning majandusteadlaste seas ühist arusaama, mis Katalooniat juriidilisel tasandil ees ootab. Ka numbrid, mida esitatakse, kipuvad erinevate poolte huvides välja jätma olulisi näitajaid või sektoreid.

Ühesõnaga küsimusi on pärast eilset õhus rohkem kui varem ja need ei puuduta ainult rahvusvahelist või Euroopa õigust ja majandusnäitajaid, vaid ka identiteediküsimusi. Need puudutavad näiteks kooselu kõige laiemas, isegi filosoofilisemas mõttes, sest Euroopas siiani valitsenud tendents on see, et rahvad pigem ühinevad, võttes omaks teatud reglementeeritud kooseluvormi (EL), kui püüavad eralduda. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles