Oudekki Loone

FOTO: Pm

Keskerakonna liige Oudekki Loone saatis kommentaari Postimehe arvamustoimetaja Martti Aaviku arvamusloole Keskerakonna juhi Edgar Savisaare korruptsioonijuhtumist.

Mul oli kunagi ülikoolis loogikaõppejõud, kes alati, kui temalt täpsustavaid küsimusi küsiti, vastas eelmisest keerukama seletusega. Seega oli parem kohe aru saada. Kui esimesel korral ei mõistnud, lugesid teksti veel kord läbi, seni kuni lambike põlema süttis. Mul on siiralt kahju, et Marti Aavikule ühtegi sellist õppejõudu kunagi teele ette pole juhtunud, siis ei pruugiks mul praegu neid ridu kirjutada.

Sõna «kohtuvõim» on paljutähenduslik termin. Võib vaadelda laialt ja leida, et pouvoir judiciaire, nagu sellest kirjutas Montesquieu, tähistab kõiki institutsioone, mille ülesandeks on seaduste respekteerimise tagamine ühiskonnas. Võib vaadelda kitsalt ja kõnelda ainult spetsiifilisest lõplikust otsustamisorganist (kohtud). Kui rääkida võimude lahususest ja ühiskonna institutsionaalsest ülesehitusest, on vaja kasutada laia tähendust.

Kui soovida ehitada vaba ja demokraatlikku riiki, siis tuleb võimude lahususest rääkida. Need, kes teevad seadusi, peavad olema eristatud nendest, kes seadusi esmajoones rakendavad, ning veel omakorda nendest, kes seaduste täitmist jälgivad. Seda viimast teevad ka uurimisorganid. Seepärast on uurimisorganitel õigus teatud tingimustel piirata inimeste vabadust rohkem kui mistahes muul institutsioonil või isikul. Selleks et riik saaks olla vaba, peab muidugi ka see õigus olema väga selgelt sõnastatud, põhjendatud ja piiratud.

Olukord, kus näiteks politsei võiks ilma selge põhjenduse või, veel hullem, ilma kohtu loata siseneda kellegi koju ja see läbi otsida, ei oleks enam vabale riigile kohale. See on pouvoir judiciaire kuritarvitamine. Analoogiline kuritarvitamine on aga näiteks ka see, kui politseinik isiku X igal hommikul tema maja ees kinni peab, et tema isikut tuvastada ning nõuda tema koti sisu ette näitamist.

Kapo on Eestis kummaline asutus. Ühe jalaga on tegemist riigikaitselise teenistusega. Organisatsiooniga, mis peab Eestit kaitsma välisohtude eest, tegelema vastuluurega, kaitsma riigisaladusi. Seepärast on ka paljud kapo tegemised omakorda saladuse kaitse all (puudub isegi avalik dokumendiregister). Nii on tegemist salateenistustega, mida mõnikord võrdluseks toodav USA FBI ei ole.

Salateenistused on efektiivselt toimides alati seotud kehtiva valitsusega. Seda ei peeta üldiselt demokraatiaprobleemiks, kuna tegemist on valdkonnaga, kus eksisteerivad parteideülesed «riigi huvid». Ükskõik, kes võimul on, näeb neid probleeme sarnaselt. Ühtegi teist niisugust valdkonda ei eksisteeri. Kõik, mis toimub riigi sees, on kodanike valik ja igal kodanikul on ise huvid.

Seetõttu ei tohi valitsusega seotud salateenistused olla seotud teiste võimudega. Paraku on kapo teine jalg just nimelt kõige tavalisem juriidiline uurimisasutus, mis tegeleb muuhulgas mingi hulga majanduskuritegudega. Ka justiitsministeerium on viimast 2009. aasta kriminaalpoliitika arengusuundade arutelus probleemiks nimetanud. Korruptsioon kuulub nii keskkriminaalpolitsei kui ka eri prefektuuride vastutusalla, tegemist on väga kompetentsete asutustega. Kumbki ei ole salateenistus. Mul oleks hea meel, kui nii Tallinna Sadama kui ka Tallinna linnavalitsuse juhtumeid uuriksid just nemad.

Praegu on aga kapo erinevate ülesannete vahel kõikumine kaasa toonud selle, et Tallinna Sadama ja Tallinna linnavalitsuse juhtumeid on käsitletud erinevalt. Mitme (eks)ministri kodu on läbi otsitud seoses Tallinna Sadama juhtumiga? Aavikule südamerahustuseks: on suurepärane, et kui ei ole piisavalt tõendeid, on (eks)ministrite kodud jäetud puutumata. Ma olen lihtsalt mures, et opositsiooniliidriga näiliselt samamoodi (arvestades prokuratuuri kogemata avaldatud siseanalüüsi) ei ole käitutud.

See erinev käsitlemine tuleneb lihtsalt ja labaselt halvast institutsionaalsest korraldusest. Ma teen ettepaneku see ära muuta. Igaüks võiks nüüd ette kujutada talle kõige vastikumat erakonda võimule jõudmas. Kas siis tundub ka meie institutsionaalne korraldus hea? Kui mitte, siis tuleb juba praegu ümber teha.

Ümbertegemise eeskujudena soovitan kahte Euroopa riiki, mis, nagu meiegi, kannavad autoritaarse mineviku taaka. Need on Saksamaa ja Itaalia. Kummaski riigis ei ole salateenistustel politseivõimu ja salateenistuste esindajad ei tohi kanda relvi ega kedagi arreteerida. Kuigi ka nende ajaloos on mõned skandaalid, on tegemist minimaalse aktsepteeritava mudeliga.