Postimees 1911. aastal: põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad

Põua mail. Raudteel Poolamaalt Eestimaale.

Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad, armastab rahvas ütelda. Kes on pidanud oma silmaga päält vaatama, kuidas vihm heina ära sööb, rukis akkides ära kasvab, vesi tõuuvilja ära võtab ja viimane kui kõrs, mis siisgi veel kasvanud, alalise vihma kätte ära seedib, see kinnitab tahtmata kaasa: põua lapsed naeravad!

Ennem juba natukese kuuma ära kannatada, kui pikkamööda, aga kindlasti alalõpmata mahanõrguva märja kätte ära uppuda! Kuigi seda, mis saadud, kogule vähe on, aga kõik, mis ometi saadud, on selle eest hää!

Vihma lapsed leiavad ei tea kui palju häädusi põua päevilt. Kui aga põud kord tõesti käes, ei siis ole naerul hakkamist.

Kaugele ulatuvad Poolamaa tasased nurmed. Iseäranis ühtlane on aga pind, kui Varssavist lääne poole edasi sõita. Maapind on liivakas. Et metsad juba ammu hävitatud, siis on õhk harilikult õige kuiv. Viljakasv on isegi keskmistel aegadel kõhetu. Elanikkude tihedus ja maa puudus on aga seks kaasa mõjunud, et maad hästi haritakse. Et suuremaapidamisel veel võim käes, on suur osa pinda rahva eest suuremaaomanduse ainuõiguse läbi kinni sulutud. Häda ajab siis inimesi ka kehva pinda järjest põhjalikuma harimise alla võtma, et aga ära elada. Niikaugele kui silm vaatama ulatub, käivad talude nöörimaad kitsastes ridades ühtlaselt üle tasaste nurmede, ilma et ula pinda ehk hooletusse jäetud maad kuskil näha oleks.

26.09.1911