Dagmar Lamp: mürk ja inimlik vastutus

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dagmar Lamp
Dagmar Lamp Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Ma olen natuke üle nädala peadpidi sees olnud MMS-nimelise «imeravimi» skandaalis. Olen meelde tuletanud koolikeemia põhialused, suhelnud spetsialistidega, lugenud dokumente, viinud end kurssi USA föderaalse ravimiameti seisukohtade, uuringute ja hoiatustega, saanud sisevaateid praeguseks salajase MMS-grupi vestlustesse ja ...

... ja täna kohtusin inimesega, kes sellesse gruppi kuulub. Ta vaatas mulle otsa ja küsis, täiesti neutraalselt: «Sa oled ise ajakirjanik. Kas sulle ei tundu, et skandaalid tulid praegu kahtlaselt samal ajal? Ma pole vandenõuteoreetik, ausalt ei ole, aga kas see kõik pole natuke ... ülepingutatud?»

Jäin mõttesse. Mingil määral oleme tõesti langenud täielikku hüsteeriasse, loopides silte paremale ja vasakule ning kisades: «Issand, kas keegi ometi mõtleks neile vaestele pesuvalgendit joovatele lastele?!»

Teisalt on üks väga oluline punkt. Minu arust on meil inimlik vastutus lollust nähes sellele reageerida.

Sa näed tänaval kukkunud vanainimest – peaksid minema appi ja küsima, kas kõik on korras. Sa näed koridoris poolalasti põngerjat, kes loobib trepist alla jalanõusid – peaksid küsima, kus on ta ema ja miks ta pole riides ja toas. Kuuled, kuidas naabrimees peksab last ja naist – kutsud politsei ja helistad ohvriabisse. Näed tänaval mööduvaid naisi solvavat tüüpi – sekkud või vähemalt helistad politseisse.

Sa jõuad internetis grupini, kus propageeritakse ilmselgelt kahjulikku petuskeemi või propageeritakse potentsiaalselt mürgiseid aineid manustama – sa reageerid. Sa teatad ajakirjanikule, lastekaitseliidule, sõbrale.

See on minu arvates normaalne käitumine. Muidugi, pidevalt ei saa püüda ühiskonda ravida, aga on olukorrad, kus minu meelest pole küsimustki, kas sekkuda või mitte.

Just seepärast olen ma olnud valmis kirjutama oma näo ja nimega, vahepeal võib-olla natuke liiga emotsionaalselt nn MMSiga seotud jamast. Sellest peab rääkima. See on minu vastutus – ning jah, ka ajakirjanduslik vastutus lasub mu õlul. Võib-olla tõesti tuleb välja, et keegi pole midagi üleliia tarbinud, kedagi pole mürgitatud ja lapsed on kõik terved. Ausalt, ma ainult rõõmustaksin selle üle! Aga seni, kuni see oht on olemas, et fanaatikud tegutsevad ohtlike ainetega ning manustavad neid lastele, tuleb sellest rääkida, tuleb hoida teemat üleval, kuni tõde on selge.

Paradoksaalselt esitan praegu samasugust sõnumit, nagu üks MMS-grupi liige – ka tema usub, et politseiuurimine toob tõe päevavalgele, aga ma kahtlustan, et me peame silmas erinevaid tõdesid.

MMS-sõbrad, uskuge, mul ei oleks midagi selle vastu, kui oleks olemas imeravim. See oleks ju suurepärane! Aga ma kahtlustan, et kui see oleks olemas, siis me juba teaksime sellest.

Ja ma ei kirjuta seda sellepärast, et ma olen kaasatud teievastasesse vandenõusse. Skaudi ausõna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles