Vandeadvokaat ja riigimees Jüri Raidla.

FOTO: Mihkel Maripuu /Postimees

Eesti riigipidajate õiguslembus on arenenud õiguslikuks fetišismiks. Selle fetiši tulemuseks on ühiskonda ahistav õigusloome ja ülereguleeritus, mis kurnab kogu ühiskonda, eriti aga ettevõtlust, kirjutab justiitsministri õigusloome nõukoja esimees Jüri Raidla.

Tellijale

Olime 90ndatel aastatel paljuski vabamad kui praegu. Ülereguleerimisega on võetud kodanikult suur hulk vabadust ja pealehakkamist. Superõigus lämmatab initsiatiivi.

90ndate aastate alguse õigusloomes oli ülisuur kiirus omaette väärtus. See väärtus kestis teatavate mööndustega kuni aastani 2002, millest alates on õigusloomeline kiirus muutunud väärtusetuks või isegi pigem vastupidi. Seda sel lihtsal põhjusel, et võlaõigusseaduse jõustumisega sai Eesti uus õiguskord valmis ning alates sellest hetkest puudub igasugune vajadus õigusloomeliseks tormamiseks, ma mõtlen pidevaks uute eelnõude tootmiseks, alaliseks seaduste täiendamiseks, muutmiseks ja parandamiseks.

Elame justkui kolmes paralleelmaailmas – poliitilises, õiguslikus ja tegelikus –, kusjuures aeg-ajalt jääb ebaselgeks, millises maailmas me konkreetsel ajahetkel asume.