Juhtkiri: pruuni kulla doominokivid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Eestis on miskipärast tava, et kaasamine kuulub sõnakõlksude hulka, oluliste otsuste juures ei taheta kuulata eriala asjatundjaid, teadlasi, ettevõtjaid, praktikuid. Eksimus, mis mõne pehmema valdkonna puhul toob kaasa lihtsalt natuke meediamüra ja avalikke sõnavahetusi, võib osutuda teisal fataalseks veaks, kus hiljem tuleb maksta ränka hinda. Viimaste hulka kuulub kindlasti kõik põlevkivi kaevandamisega seotu.

Valitsusse jõudev põlevkivi kasutamise arengukava, millelt Postimees täna esimest korda katet kergitab, tekitab küsimusi, nõuab selgitusi ja avalikku arutelu. Ehkki aeg-ajalt kõlab sõnumeid, nagu oleks põlevkivi mingi arusaamatu jäänuk, mis ei oma globaliseerunud maailmas tähtsust, on üha keerukamaks muutuvat suurt pilti vaadates selge, kui oluline on omada isiklikku energiaallikat.

Meenutagem, põlevkivi tööstuslikul kaevandamisel on Eestis ligi saja-aastane ajalugu, mille üheks tõukejõuks oli Esimese maailmasõja tingitud kütusekriis. Mitte asjata ei nimetata põlevkivi meie pruuniks kullaks. Meil on valdkonnas unikaalsed teadmised ja kompetents. Eestile on Ida- ja Lääne-Virumaaga seotud majandusharu käekäik oluline mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid mitmekihiline julgeolekut puudutav tegur.

Arengukavad on riigi toimimise pikaajalisel planeerimisel dokumendid, mille tähtsust on võimatu üle hinnata. Paraku suhtutakse nende koostamisse tänases bürokraatlikus Eestis, kus riik tähendab sageli ametkondade ja ministeeriumide vürstiriigikesi, tihtipeale vildakalt. Ühel juhul kirjutavad ametnikud dokumendi valmis formaalselt kui asja, mis tuleb ära teha, ning tulemuseks on üsna ümmargune mitmeti tõlgendatav dokument, mis tegelikkuses ei tööta ja kogub piltlikult öeldes riiulil tolmu. Teisel juhul surutakse arengukavva sisse punktid, mis võimaldavad sellele viidates teha poliitilisi otsuseid. Uuel põlevkivi kasutamise arengukaval esineb mõlemaid jooni.

Aastase kaevandamismahu osas seotakse end lahti 20 miljonist tonnist, mida eksperdid on nimetanud ka emotsionaalseks piiriks. Arvestades tehnoloogia arengut, võimaldaks ka suurem maht edaspidi keskkonnanõudeid täita. Samal ajal kui arengukavas sisalduv hinnaprognoos osutub eksitavaks või lausa valeks, on edasised investeeringud valdkonda vägagi küsitavad.

Edasine võib olla nagu doominokivide ahel. Pole arengut ja innovatsiooni, pole peagi tööd ka spetsialistidel. Hakkab kiratsema praktika, jääb kogu eriala soiku. Kui ühel hetkel oleme tõsises kriisis, mis toob kaasa energiahindade tõusu ning pöörame pilgud abiotsivalt oma senisele tugisambale, leiame selle katki olevat. Ja kiirkorras me kogu ahelat enam parandada ei suuda.

Praegu Euroopas ja kogu maailmas valitsev ärev olukord peaks olema piisav häirekell mõistmaks, kui tähtis on osata hoida oma tugevusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles