Kahjulikud kostikohad. Koolitöö alguseks valgub Tartusse hulk koolilapsi, kes siin harilikult perekondadesse kostile antakse. Ehk meil küll intelligent Eesti perekondi leidub, kes kostilapsi vastu võtavad, näivad paljude maalaste vanemad siiski veel arvamisel olevat, et lapsi ikkagi kohasem oleks kadakate perekondadesse kostile viia, nähtavasti võõra keele ja «peenemate kombete» omandamise otstarbel.
Postimees 1921. aastal: närvilised tanted ei lase lastel õppida
Millise kasvatuse osaliseks aga sarnastes pensionides koolilapsed saavad, kuidas nendega, kui «paremat mitte ärateeninutega» ümber käiakse, näitab järgmine pilt, mille ettetoomine siin üleliigne ei tohiks olla.
Kusagil «paremas pensioonis» toidetakse nelja-viit keskkooli nooremate klasside kasvandikku köögis musta, linata laua juures teenija seltsis, kusjuures õpilased puukausikesi ja puulusikaid tarvitama peavad, kõnelemata toitude lahjusest, kuna «saksad» ise lastevanemate toodud paremaid palasid söögitoas hävitavad. Ühtlasi peavad kostialused köögi ja isiklikuks tarvituseks veel sageli vett, petrooleumi ja puid korteri kandma, võõrastele helistamise peale uksi avama jne.
Teises kohalikus kadaklises pensionis olevat paar poiss- ja tütarlast väikesesse niiskesse tuppa kiilutud, kus kõvemini kõnelemine närviliste tantede tõttu kõvasti keelatud, olgugi, et mõnel lapsel otse tarviduseks on kõvasti õppida. Siinsamas peetakse lastele jutlusi Balti sakslaste «ilusatest» tegudest ja ülekohtust, mida viimastele eestlaste poolt tehakse. Ja sarnastes pensioonides peavad meie noored kasvama Vabariigi tublideks kodanikkudeks!
19.09.1921