Oma arvamusloos «Patriootlikkusest, sallivusest ja nagu ikka – pagulastest» (PM 11.09.2015) teeb Mae Merusk veidi nalja sõnade «vihategu» ja «vihakeel» üle. Kuid sõnad «viha-tegu» ja «viha-keel» ei ole keeleliselt ebaõnnestunud kirjeldused mingitest ebamäärastest asjaoludest. Need on hoopis tehnilised terminid, õigusteaduslikud oskussõnad. Mudeliks on ingliskeelsed juriidilised terminid hate crime ning hate speech, samuti imelikult kõlavad inglise sõnad.
Vaatame asja juriidilist tagapõhja:
Näide 1. Mulle vaatab vastu Kalle Kusta, korstnapühkija, Saaremaalt pärit. Ta ütleb äkki midagi halvustavat mu lipsu kohta, mis mind vihastab. Hakkan Kalle Kustat sõimama ja lähen talle lõpuks käsitsi kallale. Olen seega korda saatnud kuri-teo. Kui Kalle Kusta mind kohtusse kaebab, siis saan tõenäoliselt trahvi. Sest tavakodanikele pole füüsiline vägivald lubatud. Füüsiline vägivald on eriliste ühiskonna organite ühiskondlik monopol, politsei ja sõjaväe monopol. Vastasel juhul läheks kõik oma arveid vägivallaga klaarima, mis teeks ühiskonna kaootiliseks, ebaõiglaseks ja ebameeldivaks.
Näide 2. Näen korstnapühkijat, nimi ja päritolu tundmatu. Mulle korstnapühkijad ei meeldi. Ma tegelikult vihkan korstnapühkijaid. Olen nimelt veendunud, et nii korstnapühkijad ise kui ka ainult korstnapühkija nägemine toob endaga kaasa ebaõnne ja suuri õnnetusi. Leian, et kõik korstnapühkijaid tuleks kõrvaldada või vähemalt eemale peletada. Ma lähen talle otsekohe käsitsi kallale ja kutsun ka teisi üles teda peksma ja minema ajama. Seega olen teinud viha-teo ja mu üleskutse teistele inimestele korstnapühkijat peksta oleks viha-keel. Ning viha-teo eest saab mõnedes riikides tunduvalt rangema trahvi kui vastava kuri-teo eest.
Mõnedes maades tehakse juriidilist vahet nende kahe näite vahel. Kus siin see vahe peitub – mõlemal juhul tarvitan ma ju kriminaalset vägivada? Mispärast ei trahvita mõlemaid sama moodi, nagu üht tavalist kuri-tegu?
Mõtleme järele. «Korstnapühkija» on ühe inimgrupi, siinsel juhul ametkonna üldnimetus. Korstnapühkijate hulgas leidub igat laadi inimesi: muusikaharrastajaid, ilusaid ja inetuid, poliitilisi aktiviste, sportlasi, raamatulugejaid. Kui ma läksin anonüümsele korstnapühkijale kallale, siis läksin sellega võibolla kallale ka muusikaharrastajale, sportlasele või raamatulugejale. Selline oli mu ebauskliku viha reaalne tulemus, mu eelarvamuste tagajärg.
Kõik inimesed ühiskonnas kuuluvad mingisse inimgruppi. Ja kui grupivihast põhjustatud vägivald oleks juriidiliselt samaväärne isikliku vägivallaga, siis peaksid kõik inimesed kartma vägivalda igal minutil: «Ole väga-väga ettevaatlik, ei tea ju, mis gruppi nad täna jälitavad!» Sellepärast tahavad juristid mõnel pool viha-tegu rangemalt trahvida kui vastavat kuri-tegu, sest viha-teod tooks kaasa täiesti talumatu ühiskonna kõigile – kuigi praegu on ohvriks vaid teatud välismaalased, teiseusulised ja geid.
Tõnis Tõnisson, endine pagulane