Ootamatult oleme sattunud tuliste heitluste keskele. Euroopasse liiguvad suured pagulaste massid, kellest väike osa jõuab ka Eestisse. Pagulasi on juba siin kohalgi. See on veel rohkem üles kääritanud viha, mis paljudes meie rahvuskaaslastes lõi kobrutama juba siis, kui vaieldi kooseluseaduse üle. Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks. Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.

Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused. Üleeile oli selleks erinevuseks teine keel, eile seksuaalne sättumus, täna nahavärv, päritolu ja kultuuriline taust. Mis on homme? Ei tea. Kuid karta on, et sel moel üles äratatud viha enam kergesti ei vaibu, vaid otsib uusi sihtmärke. Veel ei ole vihkamise tulemusel keegi hukkunud. Kuid et seegi ei pruugi kaugel olla, näitab Vao põgenikekeskuse põleng, näitavad kallaletungid mosleminaistele Tallinna tänavatel. Isegi juhul, kui Vaos ei olnud tegu süütamisega poliitilistel põhjustel, näitab suure hulga eestlaste siiras kahetsus, et «prussakapesa» tõesti maha ei põlenud ja «grill-liha» ei saanud, ometi seda, et juba päris märgatav hulk eesti rahvast igatseb, et ilmuks välja meie oma Hitler või meie oma Breivik. Kas ei ole see kohutav?

Olgem ausad, loomulikult ei tervita keegi pagulasi kuskil loosungiga «Tore, et tulite, teie meie õnnest veel puudusitegi!», kuid raskel ajal tuntakse inimest. Neil, kes praegu tulevad näiteks Süüriast, on kindlasti raske aeg.

Tohutult raskem, kui neil kümnetel tuhandetel eestlastel, kes justkui endastmõistetavalt käivad teenimas kõrget palka Soomes, Rootsis ja Norras. Sama raske, kui oli 1944. aastal siit Rootsi läinud paarikümnel tuhandel eesti pagulasel. Nemad võeti vastu. Nad said isegi võõral maal omakeelseid koole rajada! Praegu ei ole meil Eestisse oodata ka selliseid masse, kes võiksid ohustada eesti kultuuri, miljonilise eesti rahva oma näo säilimist. Mis takistab siis nii paljusid meie rahvuskaaslasi leidmast endas inimlikkust?

Meie poliitikas tegutsevad kärarikkalt jõud, mis rahvuslike väärtuste kaitse sildi alla pugedes õhutavad vihkamist igal võimalikul moel, rääkimata, et neis oleks mingit riigimehelikkust selle sõna lennartmerilikus tähenduses. Need poliitilised jõud on näinud, et väga suure osa eestlaste hinges pesitseb viha, ja seda viha äratades, õhutades, toites, suuremaks puhudes on võimalik sellest osast saada endale truu ja üsna arvukas valijaskond. Viimastel riigikogu valimistel pääses see poliitiline jõud riigikokku. Millal pääseb see valitsusse? Kas me tahame elada riigis, mida säärase jõu poolt valitsetakse, toetudes tumedatele tungidele, hirmudele, suhtelisele vaesusele, sotsiaalsest ebakindlusest tingitud võõravihale, aga lihtsalt ka harimatusele ja teadmatusele?

Meie, allakirjutanud, ei taha sellises riigis elada! See ei tähenda, et me ei tahaks Eestis elada, seista eesti kultuuri ja keele püsimise, Eesti sisemiste väärtuste eest. Me ei taha lihtsalt näha oma riigi eesotsas selliseid poliitilisi jõude ega inimlikkuse ja sallivuse vastast meelsust, lausa rumalat õelust ja kõige selle üleskütmist kogu ühiskonnas. Eriti veel siis, kui seda demagoogiliselt püütakse võrdsustada rahvuslikkusega, oma rahva käekäigu pärast mure tundmisega. Hirmudest ja vaenust juhindumine on tõelise rahvuslikkuse häbistamine!

1988. aastal andsid laulvale revolutsioonile ja Eesti iseseisvumisele võimsa hoo just kultuuriinimeste seisukohavõtud, sealhulgas loomeliitude pleenum Toompeal riigikogu saalis. Just loojad, kunstnikud, kultuurisündmuste eestvedajad olid need, kes tegid kõigepealt suu lahti ja nõudsid normaalset elu. Sellest möödunud veidi enama kui 25 aasta jooksul ei ole kultuuriinimestel enam erilist tarvidust olnud oma põhitegevuse kohalt üles vaadata. Nüüd on selleks taas aeg käes. Meiega on oodatud liituma kõik rahvuskaaslased ja teised kaasmaalased, kõik inimesed, kes mõtlevad samamoodi. Meid on kokku palju, palju rohkem kui neid vihkajaid-sõimajaid-ähvardajaid!

Vihkajast ei saa viha välja ravida. Vähemalt ilma psühhiaatri ja arstirohtudeta. Vihkajale saab näidata, et ta ei esinda oma vihaga kogu rahvast ega isegi selle enamikku. Mida rohkem oleme vakka meie, kes me tahame siin Eestis normaalset, arenevat, mõtlevat, turvalist, loovat ühiskonda ja elu, seda enam saavad vihkajad ekslikku signaali, et nende viha jagab ka ülejäänud ühiskond. Seda kiiremini ilmub mõnest keldrist või kontorist lagedale meie oma Hitler või Breivik või mõni psühhopaat, kes, olles juba ette kindel «kogu ühiskonna» heakskiidus, asub oma maailmavaadet massimõrva või genotsiidi kujul ellu viima.

See luul tuleb vihkajate peast võimalikult kiiresti pühkida. Kanaarilind kaevanduses on juba oma laulud ära laulnud. Me elame rahututel aegadel, palju on ohumärke. Me lihtsalt peame seisma ühiskonna avatuse ja rahumeelsuse eest. Niisiis ei saa me enam jätta seda arvamust oma ringi siseasjaks, me peame ise jälle sekkuma ühiskonna asjadesse. Olgu kodus, olgu seltskonnas, olgu diskussioonil sõna võttes või arvamusartiklit kirjutades, olgu tänaval või bensiinijaamas või poe kassasabas, olgu Facebookis või blogis või Twitteris, aga ennekõike iseenda ees: me peame ka ütlema, mida meie arvame! Me peame ütlema kuuldavalt ja nähtavalt, et meie ei taha seda viha! Vihkajad ei esinda meid! See on vähim, mida me teha saame, aga seda on juba päris palju! Visakem nad oma sotsiaalvõrgustikest välja, ärgem aidakem oma sõpruskonnaga kaasa neile foorumi moodustamisel. Las nad omaette jauravad!

Näitame vihkajatele, sõimajatele ja ähvardajatele kätte tee ajaloo prügikasti! Ühes neid esindavate poliitiliste jõududega! See ei ole mitte isegi niivõrd pagulaste või teiste meist veidi erinevate inimeste pärast või Euroopa Liidu või mingite euroopalike väärtuste pärast, see on meie endi pärast! Kas või selle pärast, et homme ei oleks juba SINA nende vihkajate mõtteavalduste objekt! Alustame kohe. Nüüd!

ALLAKIRJUTANUD:

Jaak Urmet, Jürgen Rooste, Ivar Sild, Hele-Riin Moon, Olavi Ruitlane, Triinu Pakk, Karl Martin Sinijärv, Lauri Leesi, Andrei Hvostov, Mingo Rajandi, Erni Kask, Piret Põldver, Mika Keränen, Kaur Riismaa, Mari Sieberk, Andres Jaaksoo, Kajar Pruul, Katrina Helstein, Jürgen Dengo, Andreas Kalkun, Adam Cullen, Erko Lill, Nele Sillaots, Aarne Ruben, Valle-Sten Maiste, Siim Tuisk, Margus Kiis