Suuri sõnu seades, kuid kokkuvõttes üsna hädiselt saavutatud «kompromiss» koalitsioonilepingu näol ei vaimustanud kevadelgi just paljusid koalitsioonierakondade liikmeid. Seda, kuidas nüüd koalitsioonilepingu avamiseni (nagu seda nimetavad sotsid) või kokkulepitu täiendamiseni (nagu ütlevad teised koalitsioonipartnerid) on jõutud, on dikteerinud aga erakondade üldkogude ammu ette määratud aeg.
Ses mõttes tulnuks sotside esimehele Jevgeni Ossinovskile kasuks, kui teda oleks partei uueks juhiks valitud mai lõpu asemel näiteks sama kuu algul. Algusest peale leppe suhtes kriitiliselt meelestatud Ossinovskil jätkunuks sel juhul aega, et välja mõelda oma muutmisettepanekud veel enne, kui võimuliit hakkas leppe kõige olulisemaid lubadusi riigikogus hääletama. Siis olnuks tal tööriist, mille ähvardusel panna partnerid tema ettepanekuid tõsiselt arutama: me ei anna oma hääli maksude tõstmiseks, enne kui… Ossinovski (talle vist eneselegi ootamatu) esimeheks valimise ja muudatuste vastuvõtmise vaheline aeg oli selleks liiga napp.
Kui see võimalus oli aga möödas, võinuks sotsid võtta juba rohkem aega ning oma ettepanekutega ka rohkem vaeva näha. Kui hakati Reformierakonda juba tulumaksu tõstmise ideega õrritama, oleksid nad võinud minna veelgi kaugemale, pead kokku panna ja välja pakkuda oma tervikliku visiooni uuest sotsiaaldemokraatlikust Eestist. On ju peaministriparteiks saamine ka nende eesmärk, mis paistis pealegi lausa varjamatult välja suve jooksul opositsioonilise Keskerakonnaga peetud kohtumistest. Tervikliku nägemuse asemel saime aga hulga eklektilisi ettepanekuid kuni selleni välja, et sätestada seaduses külavanemate õigused. Neid polnudki teistel partneritel väga suurt indu ega vajadust arutada.
Küll on eelarvekõnelustega paralleelselt toimunud läbirääkimised kiirendanud mõnede otsuste langetamist, olgu selleks õpetajate palgatõus või põllumeeste toetuste suurendamine. Ilmselt tehakse ka muid väikseimaid täiendusi valitsuse tööplaani või mõne ministeeriumi töögraafikusse.
Homme kogunev sotside volikogu peab nüüd otsustama, kas kokkulepitus nähakse kosmeetilist nokitsemist või hoopis julgeid ja jõulisi otsuseid, mille vajadust Ossinovski ka oma troonikõnes rõhutas. Või taas Ossinovski sõnadega: kas sotsid on kehtestanud ennast suurte muutuste eestkõnelejana või sörgitakse sabas ennastlohutava jutuga, et noh, eks midagi saame ju valitsuses tehtud ka ja opositsioonis oleks veelgi halvem.
Küllap pragmaatilised kaalutlused võidavad ja sotsid kiidavad läbirääkimiste tulemuse kokkuvõttes ikkagi heaks, mis siis, et nii mõnigi jätkab, rusikas taskus. Teine, kuid märksa riskantsem võimalus oleks kuulutada praegune koalitsioon ebaõnnestunuks ja astuda otsustavalt opositsiooni, lastes nii Reformierakonnaga koos võimule Keskerakonna. Kui palju lihtsamad oleksid sotside valikud, kui neil ainult oleks riigikogus rohkem kohti…