Indrek Kuus: vaeslapse käsikivi

Indrek Kuus
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek kuus
Indrek kuus Foto: Postimees

Kui härra president oma noorikust aprillikuus lahku läks, sai paljudel meel kurvaks, kuid enamasti võttis üldsus imestada, kuidas üks võrdlemisi heal järjel inimene, kes on olnud hea söögi ja kosti peal, võtab sedamoodi nuriseda. Et polnud eneseteostust jne. Jube õnnetu lugu, ei olevat lubatud töölegi minna.

Vargamäel Krõõt rühmas mis kole, Ärma talus vist polnud tööd, mis lubanuks eneseteostuse magusaid vilju maitsta, tuli hoopis palehigis leiba küpsetada kohale kutsutud kaamerate ees. Ent mis ikka paljupiinelnud prouat pilgata, niigi tüütud žurnalistid ta elu hullemaks põrguks muutnud kui korraks vaid mõne miljoni eest vangikongi pistetud imekauni Anna-Maria oma.

«Naiseks oli tal Härkämäe ainus tütar, tubli ja tõsine naine, kes oli Impivaara vägeva mehe vääriline. Sale, samas hoobil väle, tõsine ja vaikne oli selle naise nägu ja olemus. Uhkelt kerkis ta põu; paks linakollane palmik nähti kaunilt hüplevat ta tugeval pihal, valgepõhjalise, punaruudulise rätiku all.» Nõnda kirjeldas romaanis «Seitse venda» Aleksis Kivi vanema venna Juhani naisukest. Lisaks olid tal olnud head ja pehmed silmad.

Olgu tegu naise või mehega, pole siinkohal üldse oluline, kuid naljakas on ikka lugeda ja kuulda, kuidas tänapäeval kallil kodumaal paljud oma ränkraske elu üle kurdavad. Teame ju sedagi, kui raske on Rosimannuse Raini abikaasa elujärg, kuna teda liialt vähe imetletakse, vaid hoopistükkis pilkenooli tema pihta heidetakse. Samamoodi pole libedalt kulgenud endise Kohtla-Järve elaniku Kristiina elutee – ikka irvhambad meenutavad tema hirmkallist käekotti ja raskesti leiab mõistmist proua mure Aafrika elanike pärast, kes kohe-kohe tulevad siia tapma ja vägistama.

On ikka kummalised lood, kui tühiasjade pärast inimesed hakkavad hirmsat kisa tõstma. Ka Adolf Hitler, Tšingis-khaan ja Aleksander Suur olid eneseteostusega hädas. Sõid hommikul kõhu head ja paremat täis, lasid tentsikul ennast kasida ja siis hakkasid ennast teostama. Kole asi see eneseteostusvajadus, väga kole kohe.

Samal ajal, kui seni tunnustamata suurvaimud eneseteostuspiinades vaaguvad, on tore meenutada tõsilugusid sellest, kuidas tasa ja targu saab suuri tegusid teha. Kahju on ainult sellest, et enamasti ei taha nad kuuldagi midagi kaamerast, diktofonist ja muidu lobast.

Meie ümber on palju tarku ja toredaid inimesi, kes väärivad mitu korda rohkem tähelepanu kui naine, kes suutis osta endale kalli koti, või too, kes õppis ajaviiteks leiba küpsetama ja kirjutas sellest raamatu. «Oleks mul nende naiste mured,» ütles kord üks naine, kes iga päev peab tegelema oma vaimupuudelise pojaga. Ei ole temal aega edevuseks ja tühjadeks muredeks, ja tahaks loota, et vaeslapse käsikivi kombel saavad jahvatatud nii Autorollod kui muud ilmalikud asjad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles