Aage Õunap

FOTO: Erakogu

Nädalapäevad tagasi korraldas Eesti Lasterikaste Perede Liit heategevuskampaania «Lapsed Kooli». See oli siiras algatus, mille eesmärgiks oli aidata suurperedel leevendada koolialguse pinget pere eelarvele.

Kuuel päeval, 30 kaupluses üle kogu Eesti oli kõigil inimestel võimalik teha heategu. Nõnda koguneski üks ilus number, 53 814 – just nii mitu erinevat koolivahendit rikastavad algaval kooliaastal meie laste koolikottide sisu. Kuigi nimetatud kampaania oli suunatud lasterikastele peredele, väärib loomulikult tähelepanu iga Eestimaa laps, ükskõik kas neid on peres üks, kaks või seitse.

Tegelikult on lasterikkas peres põhirõhk sõnal jagamine. Nõnda jagatakse omavahel neid samu värvipliiatseid, guaššvärve, sirkleid ja kalkulaatoreid, mida head inimesed annetuskärudesse poetasid. Jagada saab ka palju muudki - rõõmu, muret, vastutust ja armastust. Harvad pole ka olukorrad, kus täna abisaaja rollis olev pere võib ülehomme olla ise andja. Tegelikult on ka sõna «jagamine» kui üks püksisäär, teise sääre nimeks on «andmine».

Üks ilma teiseta pole ju kuidagi võimalik. Kuid jagada saab (ja võiks senisest enam) ka koolis. Kurb on näha, kuidas needsamad värvid, paberid ja liimid rändavad vaid poolenisti kasutatuna kevadel kodu poole. Ehk oleks siin abiks, kui kool teeks tarvikute soetamiseks ühistellimuse ja vajamineva raha vanematelt kokku koguks. Nõnda saaks säästa kümneid rahatähti ja ühtlasi õpetada lastele säästlikku tarbimist.

Jagada saab (ja võiks senisest enam) ka koolis.

Võime teemale ka retooriliselt läheneda - ise sünnitasid, ise kasid ja hoolitsed seni, kuni kael neil kannab. Tegelikult see ju nõnda ongi. Hoolitsetakse kogu südamest ja armastusega, omal moel ja oma väärtuste põhiselt. Sageli vanemana oma salaunistusi kõrvale jättes, vahest rampväsinuna ja tülpinuna, aga hoolitakse.

Hoolima peaks ka riik ja kogukond. Üks võimalik viis selleks on välja töötada teenuste paketid ning eri taseme toetused, ikka vajaduspõhisust arvesse võttes. Tasuta koolilõuna, töövihikud ja sõidusoodustus kutsekooli noortele on suur abi igale perele. On rõõm, et uue aastanumbri saabumisega saabub ka uus ajajärk laste- ja peretoetuste süsteemis.

Sõnastatud on lasterikka pere mõiste, mis siiani oli hägune ja mitmeti tõlgendatav. Küsimust tekitab pigem fakt, et kas 5 eurot lisasissetulekut iga lapse kohta kuus on piisav. Tõsi, see võimaldab senisest tihedamini osta 10 pakki piima, kuid lasterikkale perele oleks enam abi koolialguse toetusest, mida aastaid tagasi sootuks kärbiti. Tegelikult tuleb suurperel oodata aastani 2017, mil riiklik toetus tõuseb märkimisväärselt - siis ei saa seda enam mõõta piimapakkide, vaid huvialaringide ja kvaliteetse spordivarustuse järgi.  

Tegelikult ei sünni aga lapsed peredesse mitte sellepärast, et valitsus või mõni muu organisatsioon selleks raha annab. Lapsed sünnivad ikka hoolimisest, ühistest väärtustest, armastusest ja kahe inimese lõimunud otsusest. Rikkus ei seisne ju rahapatakas, olulisim on miski muu. Need samad lasterikkad on kui Eestimaa põlisrahvas – kohe kuidagi ei haara oma seitset väänikut ja ei põruta läände uut õnne otsima. Õnn on siin samas koduõuel ja on ilmaütlemata tore, kui seda märkavad ka teised meie ümber, olgu selleks siis siiras huvi või heategu, mis tulnud südamest.