Mis on ühist rahvusvahelisel üleaisalöömise saidil ja kodumaisel vähi sõeluuringute registril?
Aarne Seppel: petusait ja riiklik register
22. august 2015, 08:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlemad toimetavad väga delikaatsete isikuandmetega. Erinevus on see, et üks neist lasi andmed ära varastada.
Mõni aeg tagasi kirjutas Postimees, kuidas üks naine avastas, et vähi sõeluuringute register küsib peaaegu iga päev tema delikaatseid andmeid. Pärast paarinädalast uuringut selgus, et nii peabki olema ning inimene ei saa ise oma andmeid käsutada. Neljast riiklikust registrist küsitakse infot, mis kokku annab väga delikaatsete isikuandmete komplekti. Naine soovis, et tema andmed eemaldataks sellest registrist, kuid seda ei tehtud. Seadus annab selleks loa.
Samuti paisati mõni aeg tagasi internetti just paaridele keskendunud kohtingusaidilt Ashley Madison varastatud andmed. Seal olid umbes 35 miljoni potentsiaalse üleaisalööja nimed, meilid, telefonid, osalised krediitkaardiandmed, aga ka nende endi kirja pandud soovfantaasiad. Sealt selgus, et alles olid ka andmed, mille kustutamise eest olid kasutajad eraldi maksnud paarkümmend dollarit.
Eesti inimene usaldab oma riiki väga palju. Vastu oleme saanud e-teenused, mis meie elu mugavamaks teevad. Riik peab aga vaeva nägema, et see usaldus säiliks.
Nii riiklik register kui ka petusait hoiavad enda valduses nähtamatut vara – inimeste delikaatseid andmeid. Erafirmale annavad inimesed oma andmed ise, enamasti on juba kasutustingimustes pisikeselt kirjas, et andmed muutuvad ettevõtte omaks. Enamasti tundub aga saadav kasu nii ahvatlev, et keegi ei vaevu selle peale mõtlema. Pealegi on erafirmade teenuste kasutamine vabatahtlik.
Riigiga on teistpidi. Riik ei küsi, vaid võtab vajalikud andmed. Meil on küll isikuandmete kaitse seadus, kuid see jätab riigile alati viimase sõna. Kusjuures riik ei pea väga palju kodaniku tahtest sõltumatut andmete kasutamist põhjendama. Piisab, kui mõnes seaduses on sees pügal, et riik vajab neid andmeid.
Igal konkreetsel juhul esindab riiki muidugi konkreetne asutus, vähi sõeluuringute registri puhul näiteks sotsiaalministeerium.
Käega katsutavat vara proovime enamasti hoida enda kontrolli all: dokumente, pangakaarte, maja- ning autovõtmeid hoiame kindlas kohas. Digitaalse vara hoidmise võimalus on aga juba eos meie käest võetud. Ma usun, et pärast Ashley Madisoni andmete leket ei ole netis enam paljud asjad endised. Ma usun, et hoopis kaalutletumaks muutub oma andmete andmine erafirmade kätte. Võib-olla muutume ka umbusklikumaks riigi suhtes.
Eesti riik ei ole seni usaldust petnud – riiklikud registrid ei leki. Erafirmade puhul võib ju alati ütelda, et ega keegi käskinud oma seksifantaasiaid netti kirja panna või nõustuda kõigi väikeses kirjas tingimustega. Seda usaldust ei tohi aga võtta enesestmõistetavana. On suurepärane, et me saame ise aadressil www.digilugu.ee vaadata, kes meie terviseandmeid on küsinud, ent oleks veel parem, kui riik ütleks meile, millal ja mida ja miks ta meie kohta küsib. Üks lihtsamaid mooduseid selleks oleks seni vähe kasutust leidnud meile kõigile eraldatud @eesti.ee suunamisaadress.
Eesti inimene usaldab oma riiki väga palju. Vastu oleme saanud e-teenused, mis tegelikult ka meie elu mugavamaks teevad. Riik peab aga palju rohkem vaeva nägema, et see usaldus säiliks. Globaalsed andmelekked delikaatse infoga teevad selle töö kindlasti keerulisemaks.