FOTO: Urmas Nemvalts

«Usun, ei usu, ma usun, ei usu, katsuda tahaksin ma,» laulis kunagi ansambel Singer Vinger. Riigikogu suures saalis kõlas sõna «usk» eilsel Kreeka abiprogrammi arutelul korduvalt.

Katsumist ehk sisulist arutelu reformides sisalduvate konkreetsete meetmete üle oli erakorralisel istungil ootuspäraselt napilt. Peamiselt võis seisukohad jaotada kaheks: need, kes usuvad, et Kreeka saab kolmanda abiprogrammi toel oma asjadega toime, ning need, kes seda ei usu.

Ebastabiilsust Euroopa ei taha ning Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) ülesanne ongi stabiilsust tagada. Kreeka kolmanda programmi periood algab juba tänavu augustist ja kestab kava järgi kolm aastat. Selle maht on 86 miljardit eurot. Riigikogu hääletas eile üsna ettearvatult «jah» ehk memorandumi poolt.

Ebastabiilsus tähendab ettearvamatust. Kuigi Kreeka väljumine euroalast poleks paljude analüütikute hinnangul enam tingimata eurole, euroalale ja Euroopa Liidule otse fataalsete tagajärgedega, tekitaks see ometi kardetava sündmuste ahela. Võimalik, et Kreeka lahkumine (või väljaviskamine) tähendaks just nimelt usu kadumist kogu ühtse Euroopa ideesse. Sellesse, mida pärast Teist maailmasõda on rahu nimel üles ehitatud ja mis seni on toiminud.

Kolmanda abiprogrammi puhul on selge, et Kreeka tegutsemiseta raha ei liigu. Midagi tegemata Ateena enam edasi minna ei saa.

Seda nn suurt pilti võib küll tajuda, Kreekasse uskuda pole aga ometi kerge. Opositsioonipoliitikud tõid rahandusminister Sven Sesterile esitatud küsimustega selle eile täiesti selgelt esile. Riigi võlakoormus saavutab pärast uut abiprogrammi kõrgpunkti ehk 200,9 protsenti SKTst aastal 2016 ning peaks seejärel vähenema hakkama. Peaks. Sest kes võtaks mürki, et raha saamise eelduseks olevas reformikavas ette nähtud ulatuslikud muudatused pensioni- ja maksusüsteemis, avalikus halduses, erastamises ja nii edasi ikka tõesti ellu viiakse.

Reformideks läheb vaja poliitilist tahet, mida realiseerivad poliitikud, kel on rahva mandaat. Viimane aga eeldab võimet selgitada kodanikele, mis on vaja just selliseid raskeid otsuseid, mida tuleviku nimel tehakse. Kreeka peaminister Alexis Tsipras ja tema erakond Syriza on siinkohal oma mängudega suur küsimärk. Juulis korraldas ta «ei»-referendumi, kuid on pärast seda olnud siiski võlausaldajatega läbirääkimiste laua taga.

Kolmanda abiprogrammi puhul on selge, et Kreeka tegutsemiseta raha ei liigu. Eesti on mõistlikult välja öelnud, et ei toeta võlgade kustutamist, kuid mõned leevendavad meetmed, nagu intresside ülevaatamine või tähtaegade pikendamine, võiksid läbirääkimistel kõne alla tulla. Võimalik, et midagi sellist oleks Kreekale ka vaja. Kuid midagi tegemata Ateena enam edasi minna ei saa.

Uskujad andsid eile riigikogus 50 poolthäält, mitteuskujad 37 vastuhäält. Singer Vingeri solist Hardi Volmer, kes kuulub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, oli sedapuhku uskujate poolel.