/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2015/08/09/4361817t1h2128.jpg)
Uudised Venemaalt meenutavad rinderaporteid: 15. augusti seisuga on Venemaa hävitanud 50 tonni imporditud loomse päritoluga toidukaupu ja 450 tonni taimse päritoluga toidukaupa. Võõrsilt tulnud venelaste käsipagasist on konfiskeeritud üle 500 kilo toidukaupa. Kõrvaldatud ja hävitatud, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.
Mis juhtus? Miks kuulutati Venemaal sõda Itaalia ja Hispaania tomatile, Prantsuse juustule, Poola õunale ja Norra lõhele? See, et 6. augustil allkirjastas president Vladimir Putin käsu hävitada kõik sanktsiooneeritud toidukaubad, mis on riiki toodud ebaseaduslikult. Selge see – illegaalselt riiki toodud kaupade puhul puudub kvaliteedikontroll ja kannatajaks jääks tarbija kõht!
Jääb aga küsimus: miks on Euroopa toidukaupade Venemaale viimine illegaalne? Vastus: sest president Vladimir Putin ühines Euroopa venevastaste sanktsioonidega. Jah, USA ja Euroopa Liit kehtestasid keelu Vene tehnoloogiatele ja toodetele, mida võiksid sõjategevuses kasutada Ukraina venemeelsed separatistid. Vladimir Putin aga keelas vastukaaluks venelastel Euroopa puuviljade ja liha söömise. Keelas, siis keelas – sakste tegu. Aga milleks hävitada vorsti ja nektariine buldooseritega? Sanktsioonid kehtestati juba möödunud aastal ja kogu selle aja tulid Euroopa toidukaubad Venemaale kenasti läbi Valgevene ja Kasahstani ning neid müüdi kõikjal riigis. Miks Kreml nüüd äkki vihastas ja andis isegi käsu soetada spetsiaalne krematoorium, milles põletada Baieri vorste ja Ibeeria sinki?
Mul on sellest kolm versiooni.
Esimene versioon: majanduslik
Meenutage Nõukogude kinoklassikuid – filmi «Kaukaasia vang», kus rahulolevalt haigutav kangelane Juri Nikulin arvutab, kui palju röövitud pruut veinipudeleid ja šašlõkki kuristikku viskas. Tõsi, need niinimetatud kuristikku loobitud pudelid on sealsamas, ent tühjad ja šašlõkk on tal hambus.
Niisiis, ma arvan, et üks tonn Saratovi lähistel hävitatud parmesani võrdub viie tonni Roqueforti juustuga, mille Vene tolliametnikud kangelaslikult Rospotrebnadzori ja politsei käest päästsid. Päästsid ja saatsid kaupmeestele, kes müüsid selle edasi maskeerituna Vene või Valgevene juustuks. Dokumentides hävitati aga kuus tonni juustu.
Nüüd aga teatas Venemaa, et turg on täis Hiina nektariine, mis meenutavad kangesti Kreeka omi, mis hävitati äsja videokaamerate valvsa pilgu all Peterburi lähistel. Kes see aga kokku luges, kui palju neid tegelikult hävitati. Dokumentide järgi terve tonni, tegelikult aga ehk hoopis sada kilo. Ja kui äkitselt, aasta pärast Venemaa ja Euroopa toidusõja algust, ostavad tolliametnikud ja politseinikud kinnisvara Araabia Ühendemiraatides, ei imesta keegi. Riik on ju keelatud kaupade hävitamise eest välja pannud autasu.
Teine versioon: eksootiline
Toidukaupade hävitamine Venemaal on uue usu sümbol. Tugeva usu apostliks on Vladimir Putin. Paganlikes kultuurides oli tavaks alandada tapetud vaenlaste kehasid ja see säilis ka kristluses ning kommunistidki ei loobunud sest tavast. See aitas võimudel ühendada rahvast võitluses ühiste vaenlaste vastu, kellele võis näkku sülitada. Sestap pidas Stalin ka oma poliitiliste vastaste üle avalikult kohut.
Need ei ole virsikud, mida Peterburi lähistel äikesetormis hävitatakse, vaid euroopalikud väärtused, mis ähvardavad Vladimir Putinit. Väärtused, mis ei lase Kremlil Euroopat lõhestada. Venemaa ei saa põlema panna Brüsselit, ent Saksa sealiha põleb heleda leegiga ja soojendab hinge. Paistab aga, et Kremli strateegide mõistus on selles paistuses ülekuumenenud.
Kolmas versioon: poliitiline
Vene impeeriumis on miskit mäda. Esimest korda 15 aasta jooksul on rahvas väljendanud üksmeelset toetust valitsuse tegudele ja ei kiida siiski heaks toidukaupade hävitamist. Venelastel on toiduga eriline suhe. Meil ei ole kunagi olnud piisavalt süüa. Hiljutised küsitlused kinnitavad, et rahvas ei ole rahul riikliku võitlusega toidu vastu. Leib on Vene rahva jaoks püha isegi siis, kui see on välismaine.
Paistab aga, et Vene võimud ärritavad teadlikult rahvast. Putini valitsus on 15 aastat toitunud naftast ja rahva emotsioonidest ja peamine on, et need emotsioonid oleks tugevad. Emotsioonidega toetati Hodorkovski juhitud Yukose hävitamist, sõda Tšetšeenias, Sotši olümpiat ja Krimmi okupeerimist. Kremli võit on rahva võit. Võit on Vene rahva jaoks aga sama püha sõna kui leib.
Aga! Kremlil ei ole silmapiiril enam uusi võite: majandus langeb, Krimmi annekteerimisega loodud ülev meelelu on lõppemas. Sestap on tarvis uut tundeküllast motiivi ja see on nälg. Seda on läbi elanud ja mälestustes kandnud paljud põlvkonnad. Isegi mina mäletan, kuidas vanaema pani mu teetassi lahkelt mannat, sest suhkrut kuuekümnendate Nõukogude Liidus poes ei olnud.
Samamoodi elab mälestustes 1988–1990. aasta toidukriis. Kaadrid toidu hävitamisest, mida Vene televisioonis näidatakse, on seega kohutavad – leiba tapetakse! Alateadlikul tasandil sünnib hirm.
Vene poodide valik on kesisem, toidu kvaliteet langeb, hinnad tõusevad, talunikke ei toetata. Kõik see viitab, et valitsus püüab riigis kunstlikult toidu puudujääki tekitada. See ei juhtu kohe. Selleks kulub ehk aasta, aga terve selle aasta kasvab rahva rahulolematus. Ja siis saavad Vene televisioonis esinevad gurud Dmitri Kisseljov, Vladimir Solvjov, Aleksandr Gordon ja teised selgitada rahvale, et süüdi on pindod ja Euroopa sead. Saavad selgitada, kuidas täpselt püüab lääs suurt Venemaad põlvili suruda ja lämmatada Vene rahvast näljaga.
Kui Vene rahva viha koguneb plahvatusohtlikul tasemel, ei pöördu see Kremli vastu. Jalule aetud massid asuvad ühiselt võitlema suure isamaa vaenlastega. See tähendab Putini vaenlastega.
Eesmärk on suur ja kui tee selleni käib läbi võitluse parmesaniga, siis tuleb parmesan hävitada.
Ja loosungit «tapke juust» loetakse aasta pärast kui «tapke prantslased».
------------------------------------------------------------------------------------
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.