Majandusteadlane ja kolumnist Hardo Pajula.

FOTO: ERIK PROZES/

Kaur Kenderi lapsporno levitamise kahtlusega uurimise alla saatnud novelli võib jätta lugemata, ent riigi absurdi eest ei pääse keegi kuskile, kirjutab kolumnist ja majandusteadlane Hardo Pajula.

Kunstiliiki, mille vahendiks on keel, jääb alati iseloomustama ülimalt kriitiline vaimsus, sest keel ise on elu kriitika.

Thomas Mann

Enne teema juurde asumist tahaks teha paar asjasse puutuvat märkust.

Esiteks, mul endal ei ole Eesti Vabariigi jõustruktuuridega halbu kogemusi. Veel hiljuti pääsesin pärast liikluseeskirjade ilmset rikkumist hoiatusega. Trahve on muidugi ka tehtud, aga kõik on olnud üldiselt asja eest. Vähe sellest, minu pikaleveninud puberteedieas aitas kohalekutsutud politseipatrull mu kord välja üsna haprast olukorrast ning millalgi 2004. aasta paiku päästis mind ennast väga võimalikust kriminaalasjast üksnes minuga tegelenud korrakaitsjate seletamatu heatahtlikkus. Kinkisin pärast tänutäheks ühele neist kasseti Jaak Tuksami lauludega. Loodetavasti on see tal senini alles.

Kurikaelu püüdma treenitud uurija analüüsib oma kabinetis «erutab? ei eruta?» ja kannab korra nädalas prokurörile tulemustest ette. Uuele Kafkale materjali kui palju!

Teiseks, ma ei püüagi oma loos olla erapooletu, selleks olen ma Kaurile [perenimega Kender, H.P.] – aga just temast tuleb siin juttu – liiga palju tänu võlgu.

Kolmandaks, ma nõustun kindlasti pigem Hobbesi kui Kauriga: vägivallamonopoliga ühiskond on keskeltläbi rahumeelsem ja elamisväärsem kui anarhiasse langenud sootsium. Selle väite kinnituseks piisab meil heita pilk Iraaki ja Süüriasse.

Kauri ja Eesti Vabariigi vahel puhkenud tüli pakub meile tänuväärse võimaluse mõtiskleda taas igihaljastel riigi ja üksikisiku ning riigi ja kultuuri suhteid puudutavatel teemadel. Ma ei hakka siinkohal muidugi tõsimeeli süüvima küsimusse, kas Kauri novell «Untitled 12» on lapspornograafiline või mitte. Selleks on kogu lugu kaugelt liiga jabur.

Nii palju siiski, et «Untitled 12» on autori sõnul lugu seksuaalmaniakist sarimõrvari isiksuse täielikust kollapsist. Tegu on õudusjutuga.

Kafkalik pornokomisjon

«Ma ei kujuta ette, kuidas saab neist õudsetest asjadest kirjutada nii, et oleks mõnus, helge või hea,» küsib Kaur ise nihilist.fm-is ja selles lauses peitubki minu jaoks kogu asja tuum. Kellelgi ei ole kahtlust, et Kaur on eesti kirjanik ja keegi ei arva, et kirjandus peaks olema ainult (või isegi peamiselt) mõnusatest, helgetest või headest asjadest. Rohkem polegi siin minu arvates millestki rääkida.

Selle asemel tegelevad aga täiskasvanud inimesed kurat teab millega: pornokomisjoni liikmed – need ei saa kuuldavasti vähemasti palka – jauravad omavahel, kurikaelu püüdma treenitud uurija analüüsib oma kabinetis «erutab? ei eruta?» ja kannab korra nädalas prokurörile tulemustest ette. Uuele Kafkale materjali kui palju!

Küsime hoopis, mis on selle nii kiivalt kaitstud riigi eesmärk. Ma ei ole küll jurist, aga mulle tundub, et vastust võiks otsida Eesti Vabariigi põhiseadusest. Selle preambulist leiame lausejupi «[riik] peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade». Kui see eesmärk tundub kellelegi liiga auahne, siis usutavasti ollakse nõus sellega, et riik ei tohiks omalt poolt eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist vähemasti takistada. Eesti kirjanikku mingitel täiesti jampslikel põhjustel solgutav prokuratuur teeb aga just seda.

Isiklikus võtmes tahan siinkohal lisada, et Kaur on üks kõige intelligentsemaid ja erudeeritumaid inimesi, keda ma tunnen. Sellise kirjamehe nürimeelsele ja absurditajuta jõugule järada jätmine on põhiseaduse vastane tegu ja minu teada kuuluvad need meie riigis kaitsepolitsei pädevusse.

Nüüd juba üle kümne aasta tagasi (4.1.02) avaldas Vaapo Vaher Sirbis särava artikli «Keele ike ja ilu». Muuhulgas rääkis Vaher seal poliitikute kalduvusest poeetide seljas liugu lasta. «Vene poliitikud on… Joseph Brodskyt ohtralt ekspluateerinud,» kirjutab Vaher ja jätkab samas, «Brodsky ise püüdis poliitikat luulest distantseerida. Ta kinnitas, et poliitikat ja poeesiat ühendab vaid silp «po» mõlemas sõnas.»

Domineerib riiklik eriti rumal keel

Arutades keele maailma vormiva rolli üle, paneb Vaapo Vaher paberile kuldsed sõnad: «Luuletaja, vaimuinimene on riigist üle oma keele kvaliteedilt. Riikliku kantseliidi triumfeerimine on aga märk toimivast riiklikust omavolist. Kuulake vaid, millist kantseliiti ragistavad meie parlamendisaadikud ja muud riigiametnikud. Käibel on uus eurokantseliit.»

Brodsky olevat Vaheri sõnul sotsialismijärgseid ohte kiiresti tajunud ning oma häirekirjas Tšehhi presidendile Václav Havelile kurtnud, et vahetunud ühiskonnaseis on kaasa toonud vaid ülemineku vanast retoorikast uude, nii et riiklikus keeles võtavad koha sisse uued stambid ja kokkuvõttes langetakse sel kombel vaid ühest riigilõksust teise. Kui ma eile Patarei vanglas Kauri elavas esituses tema kurikuulsat novelli kuulasin, tulid mul need Vaheri vahendatud Brodsky sõnad jälle meelde.

Ei ole mingit kahtlust, et Kauri novell «Untitled 12» kubiseb rumalatest sõnadest. Sellest pole aga midagi, igaüks võib selle teose rahumeeli lugemata jätta. Riigiga peame aga kõik suhtlema ja seetõttu teevad suure tarkuse pähe esitatud eriti rumalad sõnad meile põhiseaduse preambuli valguses palju suuremat kahju. Siit ka minu ülesehituslik fiskaalpoliitiline ettepanek.

Riik peaks eriti rumalaid sõnu – «jätkusuutlik», «innovatiivsus», «proaktiivsus» ja kogu see muu taoline kontorikräpp – tarvitavaid isikuid trahvima 50 trahviühikuga, varem sellise teo eest karistatud isikuid aga 100 trahviühikuga (just nii palju küsib kroonu meilt praegu kinnitamata turvavöö eest). Säärase otsustava sammuga jätaksime hoobilt koju pankade ja teiste ministeeriumide kasumid ning leiaksime kõik vajalikud katteallikad. Just viimastega olevat meie riigil aga praegu kitsas käes.