Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna tegi eile valitsuse kabinetinõupidamisel ettepaneku kehtestada Eestis burkade ja muude nägu varjavate riietusesemete kandmise keeld. Sama otsuse võttis 2011. aastal vastu Prantsusmaa.
Kuidas keelas Prantsusmaa mosleminaiste peakatted?
7. august 2015, 14:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis räägitakse praegu näo katmise keelust, mille on kehtestanud ka Prantsusmaa ja Belgia. See tähendab aga, et kõne all pole üksnes burkad ja nikaabid. Prantsusmaa keelas lisaks moslemite peakattele seadusega ära ka maskid, kiivrid (v.a mootorsõidukite peal), üksnes silmi vabaks jätvad mütsid, kapuutsid ja nägu katvad kostüümid, näiteks maskotid.
Seaduses on ette nähtud ka mõned erandid, näiteks mootorrattakiivrid, kui neid kasutatakse sõidu ajal, näomaskide kandmine tervislikel põhjustel ning näo katmine sportimiseks ja professionaalseteks tegevusteks. Samuti on lubatud päikeseprillid ja mütsid, mis ei kata täielikult nägu, ning maskid, mida kasutatakse traditsioonilisteks tegevusteks, näiteks karnevalideks või religioosseteks rongkäikudeks.
Avalikus kohas näo katmise eest võib saada 150 eurot trahvi. Kui keegi sunnib teist isikut oma nägu katma, võib ta saada karistuseks kuni aastase vangistuse ning kuni 30 000 eurot trahvi. Kolme aasta jooksul on seaduse rikkumise eest määratud umbes tuhat trahvi - Üks naine on saanud suisa üle 80 trahvi. Alžeeria ärimees lõi fondi, et maksta pearätti kandvate naiste trahve.
Prantsusmaal käis mosleminaiste peakatete keelamine mitmes etapis. Kõigepealt keelas riik 2004. aastal «silmatorkavate» religioossete sümbolite kandmise koolis. Kuigi keeld hõlmas ka kristlaste riste ja juutide kipasid, keskendus arutelu eelkõige hidžaabidele (mosleminaiste pearätid). 2007. aastal hakkas sama seadus kehtima avalikus sektoris töötavatele naistele.
Sellest hoolimata tähistavad Prantsusmaa koolid endiselt kristlikke pühasid, näiteks jõule, mistõttu peavad seaduse kriitikud seda riiklikuks moslemite diskrimineerimiseks.
2011. aastal vastuvõetud seadusega keelas Prantsusmaa näo katmise avalikes kohtades. Prantsusmaa senat võttis seaduse vastu 246 häälega, vastu oli vaid üks liige. The Telegraph kirjutas eelmisel aastal et Prantsusmaa kehtestatud seadus on ka rahva seas ääretult populaarne.
Keelule eelnenud arutelus räägiti eelkõige burkadest. Prantsusmaa toonane president Nicolas Sarkozy ütles oma kõnedes, et burka ei ole Prantsusmaal oodatud: «Loor muudab naised vangideks sirmi taga, lõigates nad ära igasugusest sotsiaalsest elust ning röövides neilt kogu identiteedi.» Lisaks ei sobi moslemite peakatted Sarkozy sõnul Prantsusmaa arusaamaga vabadusest.
Prantsusmaa seatud keeld tekitas ka vastuseisu ja jõudis Euroopa inimõiguste kohtusse, mis tegi 2014. aastal otsuse Prantsusmaa kasuks. Inimõiguste kohus leidis, et riigi valitsus oli kehtestanud seaduse, tuginedes «teatud ideele koos elamisest».
The New York Times kirjutas maikuus, et paljud Prantsusmaa mosleminaised on kannatanud vaimseid ja füüsilisi rünnakuid, kuna pole loobunud pearäti kandmisest. Näiteks peksis hiljuti Toulouse'i tänaval rasedat naist noormees, kes nimetas teda «räpaseks moslemiks».
Inimõigusteorganisatsioon Open Society Foundations intervjueeris kaks aastat peale seaduse jõustumist 35 prantsuse mosleminaist. Küsitletutest kaheksa loobus peale seaduse vastuvõttu oma näo katmisest, samas kui 27 jätkasid peakatte kandmist. Neli vastanut hakkasid pearätti kandma peale seda, kui seadus vastu võeti. Naised selgitasid, et oma näo mittekatmine tähendaks nende jaoks oma religioonist või religioossest identiteedist loobumist.
Kõik intervjueeritud naised ütlesid, et seadusel on olnud nende elule negatiivne mõju. 27 naist suhtlesid teiste inimestega varasemast oluliselt vähem ning käisid kodust väljas vaid siis, kui hädavajalik. Ainult üks naine, kes enam loori ei kanna, ütles, et suhtleb inimestega varasemast rohkem.
Mitu naist kirjeldasid, et kannatavad depressiooni all ning tunnevad ärevust, kui peavad kodust lahkuma. Paar vastanut on kandnud kodust lahkudes meditsiinilisi maske, kuna need on avalikus kohas lubatud.
Enamus küsitletutest rääkis ka, et on muutunud oma abikaasadest sõltuvaks, kuna nad ei saa ise viia näiteks lapsi kooli või nendega väljas mängida.
12 naist ütlesid, et on kannatanud füüsilise vägivalla all. Muuhulgas on nende peakatteid ära kistud, neid on vägivaldselt lükatud ning nende peale sülitatud. Samuti on nende ümber kogunenud vihased inimgrupid.
Mõned kriitikud on öelnud, et moslemitele seatud keelud võivad julgustada islamistide tegevust, kes otsivad võimalusi, et moslemite ja mitte-moslemite vahele aina suuremat kiilu lüüa.
Moslemi peakatete keelamisest rääkides üksnes burka mõistet kasutada on aga ebatäpne. Kuigi Eestis võib see tunduda sümbolsõnana, tähistab burka tegelikult kõige konservatiivsemat ja katvamat mosleminaiste riietust, kust ei paista isegi silmad välja. Seda riietust kannavad põhiliselt naised Afganistanis, aga ka Pakistanis ning üliortodoksed juuditarid Iisraelis. Näiteks Prantsusmaal, kus räägiti valdavalt burkade keelamisest, kannab seda riietust vaid ligikaudu 0,1 protsenti riigi moslemitest.
Põhiliselt mõeldakse nägu katva riietuse all hoopis nikaabe, mis jätavad silmad vabaks, kuid katavad ülejäänud näo. Osal juhtudel võib olla silmade peal ka õrn või veidi paksem loor.
Kenti ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Luca Mavelli nimetas Prantsusmaa arutelu häguseid termineid tahtlikult eksitavaks. Ta rõhutas, et terminite ebatäpsus ning rääkimine vaid kõige katvamast riietusesemest radikaliseerib mosleminaiste peakatteid.