Juhtkiri: kust tulevad perearstid?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Eestit ootab lähiaastatel perearstipõud, mille ärahoidmiseks on vaja hakata valmistuma juba praegu, selgub Pille Saare magistritööst. Nagu töö autor ka ise tõdeb, ei ole olukorrale kiireid ja lihtsaid lahendusi, küll aga on arutlusel olnud variante, millest võiks probleem leevendust saada.

Kui vaadata arve, on pilt üsna troostitu ja perearstide arvu kahanemine kiire. Isegi kui järgmise 15 aasta jooksul lõpetaks ülikooli igal aastal 26 perearsti, oleks prognoosi kohaselt aastaks 2030 Eestis puudu 121 perearsti. Pidades silmas aga viimaste aastate lõpetanute arvu, ei tule niigi palju inimesi kuidagi kokku.

Viimase nelja aasta jooksul on residentuuri lõpetanud aastas keskmiselt 18 perearsti, kellest asus perearstina tööle 16. Küsimus pole mitte selles, nagu ei oleks piisavalt residentuurikohti, vaid selles, et ei ole piisavalt soovijaid. Nagu Tartu ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda seletas mõne kuu eest Postimehele probleemi olemust, võib perearsti töö puhul olla hirmutavaks suur vastutus, mis kaasneb erialavalikuga – vastutus oma praksise pidamise, haigekassa lepingu ja nimistu patsientide ees. Seega ei ole vastutus mitte üksnes kliiniline, vaid ka organisatoorne ja rahaline.

Nii täideti ka tänavu Tartu Ülikoolis peremeditsiini residendile mõeldud 25 kohast ainult 15, ja neist inimestest ei jõua kõik ilmselt lõpetamiseni.

Mida siis teha? Vaagitud on mitut võimalust. Et rohkem napib perearste just suurematest linnadest eemal asuvates paikades, on kaalutud varianti maksta seal töötavatele arstidele kõrgemat tasu ja stardiraha. Seda viimast on juba ka tehtud, kuid see ei ole seni olnud piisavalt suur motivaator. Osaline lahendus võiks olla tervisekeskuste loomine, mis annaks perearstile vajaliku keskkonna. Üksi töötaval perearstil on maal keeruline toime tulla, sest puudub võimalus vajaduse korral kolleegiga kiiresti nõu pidada.

On veel kaks võimalikku lahendust, mis on jutuks olnud ja millest oleks abi. Üks on võimalus tuua välismaal töötavaid arste Eestisse tagasi ja teine palgata perearste välismaalt või kutsuda välismaalt pärit arste Eestisse residentuuri. Mõlema lahendusteed väärivad vähemalt kaalumist, ehkki lihtne pole neist ei üks ega teine.

Mõte teise emakeelega arstist, kes valdab ka eesti keelt, ei peaks mõjuma võõrastavalt. Soomes töötavad Eestist pärit arstid meis ju kõhklusi ei tekita, miks peaks siis mõnest muust riigist pärit arstidega Eestis teisiti olema? Kui arsti keeleoskus on piisav, et patsient ära kuulata, tema murest aru saada ja talle vajalik ravi määrata, ei tohiks olla probleem see, et ta on pärit mõnest teisest riigist.

Olgu lahendused millised tahes, olgu perearstid Eestist või väljastpoolt, kõik nad vajavad motivatsiooni, et oma elu Eestiga, eriti maapiirkondadega siduda. Nagu Ruth Kalda selle sõnastas, tuleks perearstidele pakkuda motiveerivat töötasu, häid töötingimusi ja arenguvõimalusi. Neile kolmele tulekski ehk suuremat tähelepanu pöörata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles