Juhtkiri: ühed eksamid, mitte eksamimaraton

Kui gümnaasiumilõpetajad ei pea enamasti enam muretsema ülikooli sisseastumiseksamite pärast – kui mõnel erialal just eraldi spetsiifilist teadmistekontrolli või vestlust ei korraldata –, siis põhikooli lõpetamine tähendab topelteksameid. Ühed eksamid on põhikooli lõpetamiseks, teised gümnaasiumisse pääsemiseks. Haridus- ja teadusministeeriumil on plaan õpilaste elu lihtsamaks teha ja kahekordsed eksamid ühekordsetega asendada. Lõpetad põhikooli, teed eksamid ja astud nendesamade tulemuste alusel järgmisesse astmesse.

Plaan on mõistlik, eriti kui arvestada seda, kui suure pinge alla praegune korraldus põhikoolide lõpetajad paneb, seda enam, et sageli tehakse sisseastumiskatseid enam kui ühte gümnaasiumisse. Mõned gümnaasiumid on küll omal algatusel jõudnud kokkuleppele, et sisseastumiseksamid korraldatakse ühiselt, kuid selliseid ei ole palju. Ometi on teadmised, mida lõpu- ja sisseastumiseksamil kontrollitakse, suures osas samad.

Plaan on küll hea, kuid niikaugele jõudmiseks tuleb mõnest takistusest mööda saada. Üks takistus on lõpueksamite hindamiskord, mis kasutab viiepallisüsteemis hindamist. See ei ole ministeeriumi hinnangul õpilase teadmistest ülevaate saamiseks piisav ning tuleks seetõttu asendada muu hindamissüsteemiga. Näiteks sellisega, kus teadmisi hinnatakse 100 punkti skaalal, nagu see gümnaasiumi lõpueksamite puhul on.

Teiseks takistuseks on eksamite valik, mis jätab praegu õpilasele ühe eksami üle otsustamisel vabad käed. Ühe võimalusena nähakse kõigi kolme eksami – eesti keel, matemaatika ja võõrkeel – kohustuslikuks muutmist.

Lisaks on vaja lahendada veel hulk väiksemaid küsimusi, alates eksamite toimumise ajast kuni selleni, kes eksamitöid hindama hakkab. Praegu on hindamise kohustus koolidel endil, kuid ilmselt on suurema objektiivsuse huvides kasulik, et hindamine oleks ühtne. Ministeerium näeb ühe variandina elektroonilist hindamist, mis muudaks eksamitööd osaliselt automaatselt kontrollitavaks. Mõnel juhul on selline hindamisviis teostatav, kuid nii eesti kui võõrkeele eksami puhul on ilmselt ka selliseid teadmisi, kus automaatsest kontrollimisest abi ei ole.

Igasuguste suuremate muudatuste puhul tuleb silmas pidada paari korralduslikku küsimust. Esiteks, oluline on, et muudatused oleksid osapooltega läbi arutatud, nende vajadused selgeks räägitud ning siis otsustatud, milline on lahendus, mis kõigile paremini sobib. Muidu võib juhtuda, et lahendust otsitakse valest kohast või sootuks valele probleemile.

Teiseks on oluline, et asjaosalistele jäetaks mõistlik aeg muudatustega kohaneda. Eriti käib see nende muudatuste kohta, kus üheks osapooleks on lapsed ja noored. Nii neile kui õpetajatele peab jääma kindlus, et ühed teavad, mida neilt nõutakse, ja teised teavad, mida nõuda ja kuidas õpilasi nõudmistele vastavalt ette valmistada.

Mõistlik on, et nii ühe kui teise peale on mõeldud.